Mari lugu: minu õde kasutab oma lapsesaamist ära

Mari lugu: minu õde kasutab oma lapsesaamist ära

Eks paljudele võib selle loo lugemise tagajärjel tunduda, et tegemist on paraja armukadedusega või niisama soigumisega, kuid kuna see häirib mu elu, siis otsustasin seda mure teiega jagada. Öeldakse ju, et jagatud mure on poole väiksem. 

Eks paljudele võib selle loo lugemise tagajärjel tunduda, et tegemist on paraja armukadedusega või niisama soigumisega, kuid kuna see häirib mu elu, siis otsustasin seda mure teiega jagada. Öeldakse ju, et jagatud mure on poole väiksem. 

Minu elu häirib see, et hoolimata sellest, et armastan väga oma perekonda, tunnen, et nad kasutavad mind ära ja ei mõtle minu tunnetele piisavalt. Eriti pärast seda kui üks mu õdedest sai lapse. Nüüd on kogu perekonna tähelepanu temal ja lisaks sellele, et ema ja isa koguaeg ümmardavad teda, pean ka mina põhimõtteliselt enda elu nende pärast ohverdama.  

Juba siis kui väike olin, oli isal oma lemmiklaps ja minust ta väga välja ei teinud. Tegelikult polegi ma kunagi isaga hästi läbi saanud. Emaga on suhted õnneks päris head. Kuigi siis, kui keskmine õde rasedaks jäi, muutus ka minu läbisaamine emaga. Teda poputati ja ülistati, ning mina tundsin end kui teenrit, kes peab kõik tema käsud täitma. Kolmandal rasedustrimestril läks eriti hulluks kõik. Õde justkui haaras enda kätte võimu ning hakkas koduseid paika panema. Mulle hakkas tunduma, et tema jaoks oli rasedus nagu mingi haigus ja ta ei saanud ise enam millegagi hakkama. Näiteks iga kord, kui õde tahtis oma kodust (Tallinnast) vanemate juurde Pärnu minna, siis pidi isa talle ise järgi minema ja pärast tagasi viima. 

Pärast lapse sündi on kõik veelgi võimendunud. Näiteks õe mehe sünnipäeval pani õde mind pliidi äärde kokkama, kuna temal on väike laps ja ei ole aega. Või siis kord, kui õde koos oma perega tahtis mulle Tartusse külla tulla, siis andis ta mulle teada, et kuna neil autot veel ei ole ja lapsega ei saa ühistranspordiga sõita, siis pean mina neile järgi minema ja pärast koju viima. Ma ei saa aru, kuidas kõik ülejäänud emad saavad ühistranspordiga sõidetud, koristatud ja süüa tehtud lapse kõrvalt. Seekord ma keeldusin ning pärast seda oli kogu perekond minu peale vihane. Nad heitsid mulle ette, et kuna minul last ei ole, siis ma peangi igati oma õele toeks olema, et ega lapsega on raske, eriti alguses. Ma saan sellest kõigest aru ja toetan teda nii palju kui saan, aga no kuulge, igal asjal on piir ja mul on oma elu ka

Võib-olla on tõesti asi selles, et mul pole endal last ja ei tea, mida see tähendab. Aga samas on mul sõbrannasid, kes saavad lapse kõrvalt kõigega hakkama. Igatahes ma loodan, et suudan veel vastu pidada oma õe käskudele ja soovidele ning sellele, et perekonnal on aega ja huvi ainult tema vastu.

Uhh, palju kergem hakkas, et sain selle südame pealt ära. :)

Edu ja jaksu kõikidele tublidele ja iseseisvatele emmedele!

 

Buduaarile Marilt

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar.