Mike George: perekonna relatiivsusteooria

3 kommentaari
Mike George: perekonna relatiivsusteooria

– Kui pere hinged üksteist armastavad, muutub kodu kauniks lilleaiaks- (Buddha)

– Kui pere hinged üksteist armastavad, muutub kodu kauniks lilleaiaks- (Buddha)

Isegi kõige õnnelikumates peredes kasvavad lapsed üles mitmesuguste pingete mõjuväljas. Arvestades asjaolu, et perekond on üks väheseid kooslusi, kus me saame end avameelselt  ja ausalt väljendada, ei ole see sugugi üllatav. Perekond koosneb inimestest, kes on näinud meie iga võimalikku “nägu”  ja kes teavad, milleni võivad viia meie emotsioonid. Sündsuse kattevarjud – ametlikkus, viisakus, tagasihoidlikkus, mis nii sageli kaitsevad meid konfliktide eest teistes elusfäärides, langevad vaid perekonnas valitsevate lähedussuhete mõjul kõrvale, nii et meie jääme tsenseerimata, mõnikord ka tormiliste emotsioonide meelevalda. Samas võib aga peresisene armastus olla kõige omakasupüüdmatum tunne, mis meile elus üldse osaks saab. Järelikult on kodukeskkond see paik, kust ammutada lootust ja jõudu.

Just perekonnas saavad selgeks suhtlemise põhimõtted. Ei ole küll olemas kaht ühesugust peret, kuid psühholoogid väidavad siiski, et “tervete” suhetega perekonnas ei pruugi sugugi valitseda taevalik rahu. Viha või pettumuse väljanäitamine on parem, kui sulgemine endasse. Kui viha väljaelamine kuulutatakse tabuks, siis laps, kes ei suuda end vaos hoida ja oma tundeid välja näitab, tunneb end süüdlasena. Väljaelamata viha aga tekitab lapses ebakindlust, isoleeritust ja hirmutunnet – see on reageering, mille paljud täiskasvanuikka kaasa võtavad. Keskonnas, kus valitseb vastastikune toetus ja üksteisemõistmine, kus puudub hirm armastusest ilmajäämise ees, on oma sisevimmade väljaelamine vabastavaks kogemuseks.

Siin peitub aga oht sattuda niivõrd oma peretunnete “meelevalda”, et muutume nendest ülimalt sõltuvaks. Õed-vennad, samuti vanemad ja lapsed võivad sedavõrd sageli üksteiselt abi otsida, et unustavad täiesti, kuidas ise ennast aidata. Veelgi enam, ülim osavõtlikkus lähedaste vastu võib viia selleni, et kui õde tunneb kurbust, võtame tema kurbuse ka enda kanda ja selle asemel, et pakkuda konstruktiivset abi, hakkame koos temaga kurvastama. Tõelist toetust ja nõuandeid on võimalik jagada vaid juhul, kui teataval tasemel saadakse üksteisest täiesti sõltumatuks.

Suurte  peresiseste pingete tekkimisel võime need täpselt samuti pideva peavaluna isiklikku ellu sisse lasta – isegi siis, kui probleem keskendub suhetele, mis on meie mõjusfäärist peaaegu väljas. See on alatihti esinev stressiallikas. Näiteks võiks tuua isakodust lahkunud täiskasvanu, kes ahastab oma vanemate tülide pärast.  Kahe vaenupoole vahendajana võib lähedane sugulane palju head korda saata. Peaks aga siiski meeles pidama, et iseseisvus tähendab mõnikord teiste rahule jätmist, et nad saaksid oma erimeelsused ise ära lahendada. Peresuhted toimivad kõige paremni siis, kui kõik pereliikmed nõustuvad sellega, et on asju, mis ei kuulu perekonna pädevusse. Üksteise abistamise võrgustik töötab paremini, kui ta ei muutu samal ajal muresid võimedavaks lõksuks.

 

Perekonna relatiivsuteooria rajaneb pingelõdvenduse spetsialisti Mike George’i pikaaegsetel uurimustel ning kogemustel.

 

 

Allikas: Mike George “How do relax”

 

 

 

Triin Tisler

Sarnased artiklid