Pahane ema: minu ülekaalulise lapse mõnitamine ei muuda teda kõhnemaks!

Pahane ema: minu ülekaalulise lapse mõnitamine ei muuda teda kõhnemaks!

Mul on hetkel kodus selline probleem, et mu 9aastast poega narritakse koolis – vaata, kui paks! Mulle tundub, et see teema on tänapäeval pubekate seas väga populaarne – selline üksteise kallal närimine. Ma tahaksin lihtsalt kõigile, kes arvavad, et nad muudavad narrimisega inimese kehakaalu, öelda, et päris nii see siiski ei käi! 

Mul on hetkel kodus selline probleem, et mu 9aastast poega narritakse koolis – vaata, kui paks! Mulle tundub, et see teema on tänapäeval pubekate seas väga populaarne – selline üksteise kallal närimine. Ma tahaksin lihtsalt kõigile, kes arvavad, et nad muudavad narrimisega inimese kehakaalu, öelda, et päris nii see siiski ei käi! 

Keegi meist ei saa ise oma kehaehitust valida ning me olemegi just täpselt seesugused, nagu meid siia maailma loodud on. Oma roll on liigse kehakaalu puhul ka stressirohkel ning kiirel elustiilil – vanematel lihtsalt pole aega iseend või oma lapsi korralike ning tervislike paladega toita. Samas on kõik ahvatlev ja mittekasulik poelettidel ning kõigile lihtsalt kättesaadav. 

Kas tõesti peetakse ideaalseks ja toredaks vaid neid inimesi, kes on hästi saledad ja näevad ägedad välja? Selliseid XS suuruses neide ning peenikesi noormehi? See pole normaalne! Ma tean mitmeid ülekaalulisi, kes on väga suure südamega. Nad on tõeliselt toredad inimesed. Nad on targad ja vaimukad. Nad aitavad abivajajat alati. Mõni neist pole ülekaaluline vale toitumise ning füüsilise koormuse puudumise tõttu, vaid nad on lihtsalt haigusega kimpus. Mulle pole elus pähe tulnud neid narrida! Pigem tuleks nende suhtes just hästi toetav olla. 

Samamoodi vajavad toetust ka need lapsed, kelle kehakaal ideaalne pole. Narrimine on asi, mis jääb inimese hinge terveks eluks – sellega ei muuda mitte midagi paremaks! Mu laps ei julge isegi kehalise kasvatuse tunni tarbeks riietusruumis end ümber riietada. Nii ju ei saa! Ja kelle süü see on? Kõik narrijad ning selliste vanemad peaksid nüüd peeglisse vaatama. 

Ma olen täiesti kindel, et minu laps pole ainuke, kes sellise rumaluse tõttu kannatab. Vähemalt on ta nii julge, et tegi suu lahti ja rääkis mulle oma murest. Kuid kindlasti on väga palju neid, kes ei julge taolistest asjadest isegi oma vanematele rääkida ning kannatavad lihtsalt kõvade meeste ülbitsemise vaikides välja. 

Ma palun kõiki lapsevanemaid, kes teavad, et nende poja või tütre näol on tegemist ühega “populaarsete” hulgas: rääkige oma võsukestele, et ülekaal pole asi, mille üle nalja visata. Harige oma lapsi! Kasvatage neist mõistvad ja heasüdamlikud inimesed! Minu laps pole küll modellimõõtu, kuid ma võin sajaprotsendiliselt kindel olla, et ta aitab nii täna kui edaspidi iga abivajajat ning see, kuidas me üksteisega igapäevaselt ümber käime, ongi tegelikult ju see kõige olulisem asi siin elus. 

 

Buduaarile Liisi