Reklaam sulgub sekundi pärast

Seksuoloog Imre Rammul: pooled pedofiilidest on olnud ise ohvrid

Viimasel võib aina rohkem ja rohkem näha meedias kajastusi pedofiilia kohta. Selliseid jubedusi lugedes tekib paratamatult küsimus. Miks? Kuidas? Ja mis teeb inimesest üldse pedofiili? Rääkisime sel teemal seksuoloog Imre Rammuliga ja saime mõnele küsimusele ka vastuse!

Viimasel võib aina rohkem ja rohkem näha meedias kajastusi pedofiilia kohta. Selliseid jubedusi lugedes tekib paratamatult küsimus. Miks? Kuidas? Ja mis teeb inimesest üldse pedofiili? Rääkisime sel teemal seksuoloog Imre Rammuliga ja saime mõnele küsimusele ka vastuse!

Aina rohkem ja rohkem on meedias kajastatud õõvastavaid artikleid pedofiiliast. Mis te arvate, mis on need tegurid, mis soodustavad inimesi selleks, et neist saavad pedofiilid?
Teooriaid on esitatud mitmeid. Üsna kindel, et geneetiliselt pedofiilia ei pärandu, kuid teatavad soodumused tulevaseks seksuaalhälbeliseks käitumiseks võivad välja kujuneda juba üsasisese arenemise perioodil. Vale sättumus võib sugeneda juba puberteedieas, kus isikul on jääb püsti mingi realiseerimata suhe, mis hakkab hiljem ennast meelde tuletama. Ning lõpuks ka need, keda on ennast ära kasutatud, neid on kirjeldatud umbes 50 protsenti.

Kas isad, kes oma lapsi on pilastanud, saavad sellest kunagi terveks?
Paljudel juhtudel see laps, keda ära kasutatakse, saab vanemaks ning lõpetab ise selle ühel või teisel moel. Paraku on ka juhtunud, et kui üks laps kasvab liiga suureks, siis saab temast noorem peres järgmiseks ohvriks...Täielikku tervenemist on liiga sinisilmne loota - see on haiguskriitika, ravisättumuse ja reaalse raviprotsessi koosmõju, mis määrab remissiooni kestvuse. Reaalselt tähendab see kogu elu vältavat püsikontakti arsti ja/või psühholoogiga. Alguses tihedamalt ning hiljem pigem vajadusel. Kahjuks ei ole meil kohapeal veel loodud ühtset ravisüsteemi. Väga hea tulemuse saamiseks oleks vaja polügraafi ja pletüsmograafi (aparaat seksualreaktsioonide hindamiseks), et objektiviseerida ravitulemust, spetsiifiliste kliiniliste testide mugandamist ja otse loomulikult süstemaatilist koolitust ravimeeskonnale.

Kas Teie jutule on tulnud ka emad, kes kahtlustavad, et kõik ei ole korras?
On tulnud nii emad, vanaemad ja ka teised sugulased/tuttavad. Nii mõnigi pedofiil on pöördunud ise. Intsestuaalses perekonnas kipub tekkima kahjuks mingi kummaline ringkaitse ja vaikimise müür. Kui keegi toob asja avalikkuse ette, siis on tema suurem süüdlane kui ärakasutaja.
Olnud on ka selliseid juhtumeid, mil kahtlustusi pedofiilias tullakse esitama seoses lahutusprotsessiga, et selle kaudu lastehooldusküsimusi ja teleka poolekssaagimist enda kasuks pöörata.

Mida paneksite vanematele südamele - millised on need esimesed ohumärgid, mil saada aru, et midagi on korrast ära?
Lapsel üldmäärane häbelikkus alastivõtmise ees, ilmselgelt eale mittevastav kursisolek seksuaalsfääriga, probleemid enesehoolitsusega jne, jne. Ka lapse joonistustest võib palju välja lugeda.

Paljud on ütlevad, et pedofiilidele ning vägistajatele tuleks määrata surmanuhtlus, mida teie arvate?
Ilmselgelt ei tohiks unustada, kus ja millal me elame. Pedofiilia on psüühikahäire, mis on haigus nagu mitmed teised. Sellises kontekstis peaks küsima, kelle me järgmisena ära tapalavale saadame? Liputaja? Tuberkuloosihaige? Teine arvamus - määrata pikemaajalisem karistus, kuid vanglamüüride vahel ei saa nad täna ravi. Me isoleerime nad, kuid välja saades see inimene jätkab suure tõenäosusega tegevust. Pedofiilia kriminaliseerimisel ja vanglakaristusel on kindlasti oma mõte – juba selleks, et kas või mingil määral kaitsta lapsi. Kuna vangide ülalpidamine on riigile kallis ja eluaegset ei mõisteta ka tulevikus meil ühelegi pedofiilile, siis oleks mõistlikumaks ja odavamaks alternatiiviks siiski keskendumine ravile.

Kas Teil on ka selliseid patsiente, kes kriisiolukorras helistavad ning abi küsivad?
Kui regulaarne ja positiivne kontakt on olemas, siis mitmed patsiendid pöörduvad,  tundes, et haiglaslik kihu hakkab kontrolli alt väljuma.  

Kas ja millal tekitavad Teie patsiendid endas tülgastust?
Püüan seda võimalustpidi vältida, aga mingi selline emotsioon on jooksnud korraks läbi siis, kui tegu on eriti räigete seksuaalkuritegudega või siis, kui inimesel absoluutselt puudub koostöösoov  ja ta eitab ka ilmselgeid fakte.

 

Autor: Annika Ülejõe, Buduaar.ee