Triin Mäe: ühiskond peaks väikelaste emadesse paremini suhtuma

17 kommentaari
Triin Mäe: ühiskond peaks väikelaste emadesse paremini suhtuma

Juba aastaid olen ma Buduaarile kirjutanud artikleid teemadel väikelapsed ning pere. Ka seekordne tähelepanek on mul seoses lastega. Tegelikult ei puudutagi teema kuivõrd lapsi, vaid pigem ühiskonda nende ümber. Minu jaoks üheks väga valusaks teemaks on netikommentaatorid.

Juba aastaid olen ma Buduaarile kirjutanud artikleid teemadel väikelapsed ning pere. Ka seekordne tähelepanek on mul seoses lastega. Tegelikult ei puudutagi teema kuivõrd lapsi, vaid pigem ühiskonda nende ümber. Minu jaoks üheks väga valusaks teemaks on netikommentaatorid.

Inimesed, kes avaldavad anonüümselt oma arvamust interneti teel mingi uudise, arutelu või juhtumi kohta.

Ma ei oska isegi kirjeldada seda tunnet, mis mind valdab, kui teema puudutab väikelapsi ühistranspordis, üritustel, avalikes kohtades jne. See on segu kurbusest, vihast ning kaastundest. Kui palju on tegelikult meie ümber kurjust ja kibestumust, on uskumatu. Oma elus ma ei puutu selliste inimestega kokku ning ei ole kunagi olnud teadlik nii vihastest inimestest, kuid nüüd olen hakanud teadlikult end kurssi viima ühiskonna arvamusega, mis väljendub just kommentaarides. Üks levinumaid „soovitusi“, mis kajavad üle kahe kommentari, on „ ärge tulge oma kisavate lastega bussi või avalikku kohta, sest teised inimesed ei viitsi teie röökiva titega koos aega veeta“ või et „ma tõesti ei viitsi peale tööd teie kasvatamatu lapse jonni kuulata“. Mõnes mõttes jah, ma saan aru, ma ka ei sooviks veeta 8 tundi lennukis nutva imikuga, eelistaksin vaikust ning rahu. Ja mõnes restoranis tunnen ka mina, et tõusen kohe püsti ning lahkun, kui ema ei suuda oma parajalt suurt last korrale kutsuda, kuid igal medalil on ju kaks külge. Meie, suured, kipume kiiresti unustama, et ka meie ise oleme kord sellised olnud. Meie emad on meiega hädas olnud ning häbi tundnud meie lamentide pärast mänguasjapoes või bussis. Tahtnud meid jäätiseputka juurde jättagi, kui oleme otsustanud süüa kaks jäätist kokkulepitud ühe asemel ning oleme seda valjuhäälselt nõudnud. Rääkimata imikutest. Kuidas saab olla imiku peale või tema ema peale pahane? Ta on ju imik, nii väike ja saamatu. Ta ei oska öelda, millal tal on kuskilt valus, millal on mähe täis ning millal näpistab teda nälg. Ainuke tema väljendusviis ongi nutt. Olgem siis õnnelikud, et me ise suudame enda eest seista ning oskame öelda, kui meid miski vaevab, kuid suhtume kaastundlikult nendesse, kes ei saa sellega hakkama. Mis see ema teha saab, kui tema pisike võsuke bussis nutab ja nutab ja nutab ning tundub, et enam vakka ei jäägi? Emal on ju oma lapsest kõige rohkem kahju ja tema jaoks on see olukord veel kõige raskem. Kuna mul on neli last, siis ma tean täpselt, kui kontrollimatult pisikesed titad käituvad ning tõesti, käsi südamel, meie, emad, teeme kõik, et meie lapsel oleks hea ning ta ei nutaks, kuid alati ei piisa isegi sellest. Nii me siis istume bussis koos teiega, nuttev imik kas süles või kärus, ootame kannatamatult oma peatust ning siis jookseme turbokiirusel kodu poole. Üldjuhul kodus on lapsel hea ning turvaline ja sinna jõudes ta rahuneb nagu võluväel. Või näiteks lennukis. Mitte midagi ei saa parata, kui lapsel on kõhuvalu, hambad tulevad või mis iganes häirivad olukorrad seda pisikest inimesehakatist vaevavad. Tuleb suhtuda mõistvalt, sest tegelikult oleme me kõik sellised nutvad pambud olnud ja läbi teinud gaasid, kikude tuleku, märjad mähkmed ning tapva nälja. Me kõik oleme kunagi end väljendanud ainult nuttes.

Ärge olge tigedad, vaid pigem pakkuge abi või suhtuge kaastundlikult, teile käib see kõigest närvidele, aga kellelegi teisele on see raske ning kurb olukord. Väga tihti on selle nutu põhjus valu ja kuidas siis saab olla pahane, kui nii väikesel inimesel on valus? Pigem minu loogika järgi peaks see tekitama kallistamis- ning lohutamisefekti, kindlasti mitte tigedust. Me ei saa oma pisikestega istuda ainult kodus kuni koolini, et mitte süüa nõrganärviliste ning kibestunud inimeste närve. Ka meil, emadel, on raske, kuid ometi tahame me olla koos oma tibatillukesega osa ühiskonnast. Käia kontsertidel, sõita bussiga (mõnel ei olegi muid võimalusi, kui kasutada ainult ühistransporti), nautida restorane ning kohvikuid.

Palun natuke mõistmist ja palju rohkem armastust meie tulevikku, lastesse, kellest kasvavad kord suured inimesed nende samade arusaamadega, mis meie neile õpetame ja oma suhtumises peegeldame.

Ilusat ning päikselist suve!

Triin Mäe