Esmaspäeval oli tuhandetele abiturentidele selle aasta pingelisim päev, sest kirjutati küpsuskirjandit. Buduaar uuris meelelahutusärimehe Lauri Laubre tütre Carolini käest, kuidas temal kirjandi kirjutamine edenes ja mida tal on plaanis edasi teha peale keskkooli lõppu. Esmaspäeval oli tuhandetele abiturentidele selle aasta pingelisim päev, sest kirjutati küpsuskirjandit. Buduaar uuris meelelahutusärimehe Lauri Laubre tütre Carolini käest, kuidas temal kirjandi kirjutamine edenes ja mida tal on plaanis edasi teha peale keskkooli lõppu. Kuidas sul kirjandi kirjutamine läks, mis teema valisid ja kas jäid teemadega rahule? Valisin 7. teema: “Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost.”(Georg Hegel). Tundsin ennast enne kirjandit väga rahulikult – ei mingit rabistamist ega närvi, tundus ka suhteliselt mõttetu hakata eelneval nädalavahetusel mingeid tsitaate otsima või eesti keele ortograafiat üle kordama. Kuigi pean ütlema, et laenutasin paar raamatut ja laiendasin oma silmaringi ning kasutasin oma vastomandatud teadmisi ka julgelt kirjandis. Tegelikult mu kirjand lõpuks põhineski raamatu “Bagdad põleb” (Iraagi neiu Riverbendi blogi põhjal kokku pandud raamat) ideedel ja mõtetel. Kirjand ise enda arvates läks üsna puusse. Teemad olid head, ka antud teema oli hea, kuid ma ei ole väga tugev kirjandi kirjutaja. Pigem esseede tegija ja ka antud juhul juhtus siiski see, et kirjutasin tugeva essee, mitte kirjandi. Iseasi on muidugi see, kuidas kirjandi hindaja sellesse suhtub, sest kirjand ise on tegelikult väga subjektiivne eksam ja mulle see väga ei meeldi. Sest see eksam ei näita oma punktidega mitte kuidagi mu teadmisi või “küpsust”. Pean ennast suhteliselt laia silmaringiga inimeseks, eriti välispoliitika teemal, kuid kui mu vormistus lonkab ja ei vasta nõuetele, kaotan kohe punkte – üpriski kurb. Eks ta sinna 50-70 punkti hulka kukub, ehk päris nõrk tulemus. Mitu eksamit sul veel jäänud on ja kuidas sa end nendeks ette valmistad, šokolaadi kulub palju? Mul on jäänud veel kaks riigieksamit ja üks koolieksam. Teen bioloogia ja ajaloo riigieksamid ning kunstiajaloo koolieksami. Eelmisel aastal tegin juba geograafia ära. Ettevalmistus kulgeb hetkel logeledes. Tõenäoliselt ei taha mu õpetajad seda kuulda, aga eks ma võtan ennast nüüd tulevatel nädalatel kätte. Soovin kõik eksamid (kirjand siis välja arvatud) saada üle 90 punkti. Selleks läheb vaja mõningast sihipärasust ja tahtejõudu, aga see ei ole midagi üle mõistuse. Riigieksamid kontrollivad su teadmisi, mis oled omandanud terve gümnaasiumi jooksul, mitte viimase aasta jooksul, ehk kui oled püsinud normaalses tempos koolis ja õppinud nii, nagu oodatud, siis on asi ju ainult kordamises. Kõige vääram on rabistada kolm päeva enne eksamit nagu hull – mul päris mitmed tuttavad teevad seda. Riigieksamid on siiski tehtud nii, et kõik saaksid vajaduse korral läbi, võrreldes Reaalkooli tavalise tasemega on need nõrgemad. Kindlasti mitte lihtsad, aga siiski nõrgemad. Kas juba oled endale lõpukledi valmis valinud, on see üldse sinu jaoks oluline? Lõpukleit on olemas. Panen selga sama kleidi, mida kandsin oma lõpuballil (ehk 100 päeva ballil – Reaalkooli tava). Selle tegi mu onunaine Tiina Tiitus ning tegu on äärmiselt lihtsa tegumoega ja kauni kleidiga. Muidugi on lõpukleit oluline, lõpuaktusel peab väga hea välja nägema. Vanavanemad, vanemad ja isegi vaatad aastaid hiljem heldimusega oma lõpupilte. Kui siis ka priima välja ei näe, siis millal veel?! Mis siis edasi? Ülikooli, tööle, reisima... Vot see on üks suur küsimärk hetkel. Olen alates 6. klassist tahtnud saada egüptoloogiks või arheoloogiks ning sellel sügisel kandideerisin ka vastavale alale Oxfordi ülikooli. Kutsuti intervjuule, kuid kahjuks sisse ei saanud. Seal olles aga mõistsin, et kandideerin valele alale ning seega proovin järgmisel aastal uuesti, seekord rahvusvahelistele suhetele ja näiteks juurale. Pööre mujale tulenes sellest, et avastasin sel aastal oma huvi selle aine vastu ning mu laiem tulevikuplaan egüptoloogia osas kippus ka rohkem Lähis-Ida välispoliitika poole, lihtsalt pikem tee selleni. Eks näis. Hetkel on kõik lahtine. Mu tagavaraplaan oli minna aastaks Prantsusmaale vabatahtlikuks ning paistab, et nii vist lähebki. Olen hetkel projekti otsinguil ning kui kõik õnnestub, siis lähen sügisel/talvel Prantsusmaale. C plaan on Tartu ülikool ja ajalugu (kunstiajalugu). Annett Grossfeldt [gallery ids="1968991,1968997,1969006,1969012"]
