Reklaam sulgub sekundi pärast

200 päeva ilma ühtegi uut asja ostmata

Tänapäeva ühiskonnas, mis on suures osas üles ehitatud just materjaalsete väärtuste kogumisele, võib kiire elutempo ja meeletu võiduostlemise juures ununeda või sootuks märkamata jääda, millist sipelgaefekti selline eluviis tegelikult omab. Selleks, et inimeste mõtteviis või ellusuhtumine saaks muutuda peab miski neid väga liigutama.

Tänapäeva ühiskonnas, mis on suures osas üles ehitatud just materiaalsete väärtuste kogumisele, võib kiire elutempo ja meeletu võiduostlemise juures ununeda või sootuks märkamata jääda, millist sipelgaefekti selline eluviis tegelikult omab. Selleks et inimeste mõtteviis või ellusuhtumine saaks muutuda, peab miski neid väga liigutama.  

Tihtilugu on just negatiivsed kogemused ja üleelamised need, mis kõige rohkem inimest muudavad või õpetavad. Lähedase kaotanud ameeriklanna tundis, et ei suuda kauem endistviisi jätkata, temani jõudis arusaamine, et see, kuidas inimesed tarbivad, muutub üha hullumeelsemaks ning ta ei soovinud enam seda ahelat kooshoidvaks lüliks olla. Seetõttu võttis naine eesmärgiks 200 päeva mitte kordagi oma jalga kaubanduskeskusesse tõsta. Sellest eksperimendist kujunes tema jaoks väga õpetlik periood, need 200 päeva muutsid teda palju ning natukene ka maailma tema ümber. Kes arvavad, et iga väike isiklik muudatus ei muuda ümberringset, see eksib. 

Asjad, mis naisele selle aja jooksul selgeks said: 

Maailmas on juba liiga palju asju. 

Mägedekõrgused riietehunnikud, tonnide viisi mööblit, nõusid ja panne, loetelu võiks jätkuda lõpmatuseni. Fakt on see, et kogu see pahn visatakse mingil hetkel nagunii minema, tegelikult ei vaja me enam midagi uut. 

Inimesed ostavad asju üsna sunniviisilelt ja enamik asju, mis ostetakse, on mittevajalikud. 

Ajal, mil naine ei käinud kaubanduskeskustes, külastas ta tihti hoopiski kaltsukaid ning seal jäid talle silma paljud täiesti uued tooted, mida ei oldud kordagi kasutatud. See on märk sellest, et inimesed tegelikult ei kasuta kogu kraami iialgi ära ning uusi asju ostetakse enesele teadmatult üsna sunniviisiliselt, pidades sammu viimase aja uusimate toodetega. 

Võrratu on maksta ettevõtte asemel hoopiski inimesele. 

Selleks et soetada eluks vajalik, ei pea ilmtingimata minema suurtesse kaubanduskeskustesse. Ümberringi leidub palju inimesi, kes soovivad asju ära anda kas väikese hinna eest või sootuks tasuta. Enamasti on need väga sõbralikud ja lahked inimesed, kes tunnevad väikestest asjadest siirast rõõmu. 

Veider mentaliteet. 

Paljud inimesed, kes annetavad oma vanu asju second hand poodidele, suhtuvad ise teise ringi asjade ostmisesse väga halvasti, arvates, et see on räpane ja tsiviliseerimata moodus, mis on mõeldud pigem vaestele inimestele kui neile. 

Eksperiment kujunes ka naise pangakontole tõeliseks puhkuseks, mis selle aja jooksul kenasti kosus.

Kui oluliseks pead sina kaubanduskeskustes käimist ja kas suudaksid üksnes kaltsukatest uute asjade soetamisega piirduda? 

 

Allikas: collective-evolution.com