Andekas näitleja Kristjan Sarv ütleb petistele otse näkku, mis ta neist arvab

7 kommentaari
Andekas näitleja Kristjan Sarv ütleb petistele otse näkku, mis ta neist arvab

Andekas noor vabakutseline näitleja Kristjan Sarv, kes mängis ka Sofi Oksaneni menuromaani “Puhastus” kinoversioonis, teleseriaalis “Tuulepealne maa” ja mängufilmis “Punane elavhõbe”, on harjunud mängima nii-öelda pahasid kutte, kuid samas sooviks ta vahel proovida ka mõnda positiivset rolli. Kuidas aga suhtub Kristjan ise inimestesse, kes päriselus ongi joodikud ja kaabakad ning milline suhe on tal kerjustega? Buduaar rääkis sel teemal Kristjaniga lähemalt ja mehe jutust selgus nii mõndagi huvitavat – võibolla ehk isegi ootamatut… 

Andekas noor vabakutseline näitleja Kristjan Sarv, kes mängis ka Sofi Oksaneni menuromaani “Puhastus” kinoversioonis, teleseriaalis “Tuulepealne maa” ja mängufilmis “Punane elavhõbe”, on harjunud mängima nii-öelda pahasid kutte, kuid samas sooviks ta vahel proovida ka mõnda positiivset rolli. Kuidas aga suhtub Kristjan ise inimestesse, kes päriselus ongi joodikud ja kaabakad ning milline suhe on tal kerjustega? Buduaar rääkis sel teemal Kristjaniga lähemalt ja mehe jutust selgus nii mõndagi huvitavat – võibolla ehk isegi ootamatut… 

Üks kodutu noormees on Kristjanile isegi vana tuttav, kellega ta aeg-ajalt elust ja olust rääkimas käib. “Viru tänava alguses, purskkaevude juures istub mõnikord – ma võin nüüd eksida – Kose poiss, kes polegi enam nii väga poiss, vaid päris selline 30ndate tuuris noor mees Mikk, kellele ma ikka aeg-ajalt mõne euro poetan. Mikk alati rõõmustab ja siis me räägime natuke juttu. Ei, eks ma ikka annan kodututele vahel raha, kui õige tundub. Olen ka õlleraha andnud ja bussiraha samuti. Ja olen ka sellistele tüüpidele raha andnud, kellele poleks pidanud andma,” tunnistab Kristjan, et vahel on raske aru saada, kas tegu on ausa inimese või pätiga. Kokkuvõttes ta pättidele raha ei anna. 

Palusime Kristjanil tuua näide olukorrast, kus ta poleks pidanud kerjajale raha andma. “Näiteks tuli mulle Gonsiori tänaval ükskord vastu karkudel ja värisev tüüp, kes tahtis Türile ja ta sai minu käest “kojusõiduks” sada krooni, see oli krooni ajal ühesõnaga. Põhjus, miks ma nii helde tema vastu olin, on lihtne -minu kadunud vanaema oli parkinsoonik, seega on sellised värinad mulle päris tugevaks emotsionaalseks tõukeks, et kedagi aidata. Paraku koju see mees ei jõudnud, vaid tuli mulle juba järgmisel päeval märgatavalt vähem värisedes ja lõbusamas tujus vastu, ehkki ikka veel karkudel. Valetamine mulle ei meeldi ja sellele tüübile ütlesin ka, et kuna ta küsis bussiraha, aga ostis viina, siis jääb ta mulle kratiks seni, kuni on võla tasunud,” möönab Kristjan, et kaabakad ja valetajad talle ei meeldi ja võlga tahab ta tagasi. Jutust Kristjaniga selgub, et negatiivseid kogemusi kodututega on tal ette tulnud rohkemgi: “Tallinnas, Narva kohviku juures oli ükskord üks kuri mammi, kes nõudis raha. Ma tulin poest, mõlema käe otsas toidukotid – ikka nädala-paari jagu kraami. Mammi küsis minult raha, et temal on kõht tühi. Ma ütlesin, et mul raha pole anda, aga tulgu vaadaku kotti, et saab pätsi leiba ja vorsti või midagi. Sellepeale saatis mutike mu kõigepealt persse ja siis juba eemalt üle tänava hüüdis: “Kas te näitlejad olete kõik sellised – kadedad?!?”. Vot see võttis küll sõnatuks,” muigab Kristjan olukorrale tagasi mõeldes.

Kokkuvõttes ei ole Kristjan kunagi kade olnud ja vajajaid aitab alati, kuid petiseid ta enam ei toeta. “Nüüd oskan juba natuke vahet teha ja annan raha nendele, kellel seda tõesti vaja on ja kes õigesti küsida oskavad. Inimene on inimene ja elu on pikk – me ei tea kunagi ette, millal ise hädasolija rolli satume, seega ma arvan, et kui on, tuleb anda, aga südamega ja tõelistele abivajajatele.”

Karin Karu