Reklaam sulgub sekundi pärast

Anna Levandi meenutab: mul oli kõht koguaeg tühi

Armastatud uisutreener ning kolme poja ema Anna Levandi, kes näeb alati suurepärane ning hoolitsetud välja, on lapsest saadik töökas ning kohusetundlik olnud. Et Anna ema pidi kahe koha peal töötama ning ka kolme last kasvatama, ei olnud kellelgi kerge. Buduaar uuris Anna käest, kui vanalt teenis ta oma esimese palga, mida ta sellega tegi ning mis oli Anna esimene suurem ost, mille nimel ta juba teismelisena raha kõrvale hakkas panema.

Armastatud uisutreener ning kolme poja ema Anna Levandi, kes näeb alati suurepärane ning hoolitsetud välja, on lapsest saadik töökas ning kohusetundlik olnud. Et Anna ema pidi kahe koha peal töötama ning ka kolme last kasvatama, ei olnud kellelgi kerge. Buduaar uuris Anna käest, kui vanalt teenis ta oma esimese palga, mida ta sellega tegi ning mis oli Anna esimene suurem ost, mille nimel ta juba teismelisena raha kõrvale hakkas panema.

Taskuraha pole Anna oma ema käest kunagi küsinud. "Minu vanemad lahutasid, kui olin kuueaastane, seega nii mind kui ka minu kahte venda kasvatas põhiliselt ikka ema. Ta käis korraga kahes kohas tööl ja pidi ju meie eest ka hoolitsema, seega mul tõesti ei tulnud mõttessegi tema käest ise raha küsima hakata, ma ju nägin, kui raske tal oli," tunnistab Anna ning lisab: "Aga kui ta vahel andis natuke raha, siis kulutasin selle söögi või siis magusa ostmiseks. Mäletan, et kõht oli pidevalt tühi," meenutab Anna.

Oma esimese palga teenis Anna 12-aastaselt. "Tegelesin iluuisutamisega ja kui sain 12-aastaseks, siis mul oli väga edukas hooaeg, olin igal võistlusel kas esimene või teine ning tänu sellele võeti mind NSVL juunioride koondisesse, kus maksti stipendiumit, mille suurus oli kaks kolmandikku ema palgast. Järgmised kuus aastat ehk siis kuni ma 18-aastaseks sain, andsin kogu teenitud raha emale," tõdeb Anna, et ka tema aitas ning toetas oma ema nii, kuidas vähegi võimalik. 

Hiljem hakkas Anna aga raha kõrvale panema. Mille jaoks? "Mul oli hädasti autot vaja, sest elasin jäähallist, kus igapäev treenisime, väga kaugel ja et sinna saada, pidin sõitma metrooga ja siis veel kahe erineva bussiga läbi Moskva. Kokku läks ühel suunal üks tund ja 15 minutit ja pärast samamoodi tagasi ka. Unistasin juba ammu oma autost ja kui 20-aastaseks sain, ostsingi oma esimese auto," meenutab Anna ja lisab veel: "Meie peres ei olnud kombeks lastel vanemate käest raha küsida. Nõukogude ajal lapsed ei unistanud asjadest, sest neid ei saanud niikuinii kusagilt osta. Unistused olid pigem sedalaadi, et midagi saavutada spordis või koolis, minna mõnda huvitavasse laagrisse või ära käia teatris," tunnistab Anna, et selliseid võimalusi, nagu tänapäeva noortel, tema ajal ei olnud.

Karin Karu