Anna-Liisa Virkus jumaldab söömist

Anna-Liisa Virkus (21) on Tallinnast pärit imekaunis noor naine, kelle elu on alati söögi ümber keerelnud. Kui enamus meist nõustuvad lausega “we eat to live”, siis Anna-Liisa on enda jaoks selle ümber sõnastanud “we live to eat”. Buduaar võttis Anna-Liisaga ühendust ja rääkis neiu armastusest söögitegemise vastu lähemalt.

Põhja-Soomes sündinud, kuid Eestis üles kasvanud Anna-Liisa alustas söögitegemist juba kuue-aastaselt. “Minu huvi kokanduse vastu ulatub aega, mida ma ise väga hästi ei mäletagi. 6-aastase koolitüdrukuna hakkasin igakuiselt süüa tegema ema kõrvalt, ajakirja Pere ja Kodu retseptilisas Pereköök, kus mul oli oma lastelehekülg. Alguses tegin kõike muidugi ema abiga, ma ei ole mingi imelaps. Just tema on ilmselt olnud minu motivatsiooni- ja inspiratsiooniallikaks. Mida aeg edasi, seda põnevam kokandusmaailm mulle tundus ja tänaseks on see väga südamelähedaseks saanud. Minu jaoks on ääretult oluline, et toit oleks maitsev ja söömine oleks igati nauditav tegevus. Võib vist lausa öelda, et kui normaalne oleks mõelda „we eat to live“, siis minu jaoks kõlab see lause paremini tagurpidi „we live to eat“. Toidumaailmas on nii palju huvitavaid maitseid, mis pakuvad meile rohkelt uusi elamusi. Oleme emaga alati reisides põnevaid ideid kogunud. Iga kord kui midagi uut ja huvitavat näeme, käib esimesena peast läbi „Huvitav, mis siin sees on ja kuidas seda järgi teha! “ või „Idee on hea, kas seda saaks veel paremini teha?“. Koju jõudes hakkab siis võidu katsetamine pihta.”

Oma esimese kokaraamatu andis Anna-Liisa välja lausa üheksa aastat tagasi, olles ise sel ajal vaid 12-aastane. “Minu suurimateks saavutusteks selles valdkonnas ongi oma kokaraamatute välja andmine, tänaseks on neid ilmunud juba kaks. Pärast seda olen osalenud erinevates pisiprojektides ja teinud koostööd teiste raamatuautoritega ning erinevate kirjastustega. Praegugi on üks väga äge raamat tegemisel, aga sellest on veel veidi vara pikemalt rääkida,” ei taha Anna-Liisa oma kõige uuemast projektist veel pikemalt rääkida. 

Ülikooli läks Anna-Liisa õppima aga hoopis midagi muud. “Pärast gümnaasiumi lõpetamist ei olnud mul tegelikult aimugi mis edasi teha. Teadsin vaid, et ei tahaks õpingutesse pausi sisse jätta ning nii ma siis otsisin tükk aega paaniliselt ülikoolide kodulehtedelt seda „oma asja“. Turundus ja reklaam olid ainsad valdkonnad, mis mind algusest peale tõmbasid, seega läksin ülikooli reklaami ja imagoloogiat õppima. Praeguseks olen oma valikuga väga rahul ja ei kujuta end kusagil mujal ette.”

Seda, kas kokandus jääb Anna-Liisale hobiks või saab sellest elukutse, ta praegu veel ei tea. Kuid kindel on see, et üheksast viieni kontori laua taga ta istuda ei suuda. “Elu on täis ootamatusi. Kindlasti sooviksin aga, et minu töö oleks loov ja mitmekülgne. Ma ei suudaks istuda üheksast viieni kontorilaua taga ja silmitseda numbreid numbrite otsa. Ma ei ole selleks vist piisavalt püsiv inimene. Vajan pidevat vaheldust ja kui ma millegi juures südamega ei ole, siis ma seal ka kaua ei püsi. Väga tähtis on oma tööd armastada ja teen kõik endast oleneva, et see minu elus ka nii oleks. Kokandus jääb minu jaoks kindlasti alatiseks tähtsale kohale. Kas siis igapäevaelus või tööalaselt, seda näitab aeg. Toidu valmistamine on igati loov ja lõõgastav tegevus – minu lihtne hea tuju valem, nii et miks ka mitte siduda sellega oma tulevik. Usun aga, et õiged asjad leiavad ise minu juurde tee, tuleb vaid neist kinni haarata. Siiani on see suurepäraselt toiminud ja ootan huviga, mida iga uus päev mulle toob.”