Anu Saagim: “Seksuaalse alatooniga raamatut peaks lugema iga eestlane”

Anu Saagim: “Seksuaalse alatooniga raamatut peaks lugema iga eestlane”

Skandaalne glamuuritar Anu Saagim (50) on avalikkusele mitmeid kordi kuulutanud, et väärikalt ta vananeda ei kavatsegi. Anu, kes oli ka Soome telesaate “Tantsi tagumik trimmi” üheks kohtunikuks, leiab, et seksuaalse ning erootilise alatooniga raamatud saavad mõjuda vaid positiivselt. Buduaar rääkis Anuga raamatutest ja põhjusest, miks nii Eesti mehele kui ka naisele on seksuaalse alatooniga raamatute lugemine vajalik.

Skandaalne glamuuritar Anu Saagim (50) on avalikkusele mitmeid kordi kuulutanud, et väärikalt ta vananeda ei kavatsegi. Anu, kes oli ka Soome telesaate “Tantsi tagumik trimmi” üheks kohtunikuks, leiab, et seksuaalse ning erootilise alatooniga raamatud saavad mõjuda vaid positiivselt. Buduaar rääkis Anuga raamatutest ja põhjusest, miks nii Eesti mehele kui ka naisele on seksuaalse alatooniga raamatute lugemine vajalik.

Anu räägib, et lugema pole teda keegi iseenesest õpetanud. “Ma tõesti täpselt enam ei mäleta, eks lasteaias tähti meile kindlasti õpetati ja  lugemise õppisin ära enne esimesse klassi minekut küll. Isu ja huvi lugemise vastu tekkis varakult ja seda tänu vanaemale. Mäletan, et kodus olid kõik seinad täis raamaturiiuleid ja minu vanaema muudkui luges midagi. Muidugi ma tahtsin teada, mida ta luges. Seega palusin tal endale raamatuid ette lugeda ja ühel hetkel sain ka ise lugemise selgeks – ma ausalt ei mäleta, et keegi mulle otseselt lugemist õpetanud oleks,” mõtiskleb Anu. “Mäletan, et kui olin lugemise enam-vähem selgeks saanud, siis otsustasin raamaturiiuli kõige kõrgemal oleva ilusa paksu roheliste kaantega raamatu kätte saada. Selleks oli Giovanni Boccaccio “Dekameron” ehk siis novell, mille sisust ükski väike laps ilmselgelt aru ei saa. Olin sel hetkel muidugi üksi kodus, sest teadsin, et vanaema ei lubaks mul riiulite vahel turnida ja segadust tekitada. Ühesõnaga – sain raamatu kätte, võtsin ette ja lugesin. Sisust ei saanud mitte midagi aru,” naerab Anu. 

Kui aga rääkida lemmikraamatust läbi aegade, siis Anul on oma kindel raamatuseeria. “Jah, ja selleks on Astrid Lindgreni Blomkvisti-triloogia. Olen kõiki neid kolme raamatut lugenud nii palju, et võin vist siiamaani kasvõi unepealt mõne lõigu ära jutustada. Mängisime raamatu järgi isegi “rooside sõda”. Ei teagi, kas tänapäeva noored sellest üldse midagi teavad, aga tõesti, väga lahe lugemine minu jaoks siiamaani,” ütleb Anu.

Kuna paari päeva eest ilmus eesti keeles erootilise alatooniga menuraamat “Viiskümmend halli varjundit”, siis on ka antud teema Eesti meedias viimasel ajal väga aktuaalne. Kas ja miks on meil üldse vaja seksuaalse alatooniga raamatuid? Mida arvab Anu? “Kindlasti on selliseid raamatuid vaja. Jutt, et enamus Eesti inimestest vaevleb seksitabude käes, ei saanud ju tekkida puhtast õhust. Siin peab mingi tõepõhi all olema. Meil kõigil on oma seksuaalfantaasiad, mida me vahel iseendalegi tunnistada ei julge. Ja just selliste raamatute lugemine näitab, et selliste fantaasiate olemasolu on täiesti loomulik. See ei tähenda, et sul on midagi viga, otse vastupidi. Kuigi jah, mina olen omal ajal sarnase sisuga raamatuid lugenud küll ja küll, seega ma ei usu, et on veel olemas asju, mida mina kas siis magamistoas või kusagil mujal proovinud poleks,” naerab Anu ning soovitab siinjuures kõigil noortel lugeda raamatuid, mis aitavad neil oma seksuaalsusest paremini aru saada.

Karin Karu

Sarnased artiklid