Ardo Kaljuvee: Tore oleks paadiga koolis käia

6 kommentaari

/Reis/ Fotograaf Ardo Kaljuvee käis suve hakul kahenädalasel reisil oma armsama Kairi Kasega uudistamas Indiat, liikudes riigi põhjaosast Delhist lõunas asuva linna Kovalamini välja. Mõned päevad tagasi rääkis Ardo Buduaarile reisi ekstreemsematest momentidest… Ent teadagi ei piirdu see maa vaid kauni rannajoone ja sillerdava päikesega, vaid sisaldab endas ka põnevat kultuuri ja huviväärusi. Ardo jagab nähtut ka Buduaari lugejatele!

/Reis/

Fotograaf Ardo Kaljuvee käis suve hakul kahenädalasel reisil oma armsama Kairi Kasega uudistamas Indiat, liikudes riigi põhjaosast Delhist lõunas asuva linna Kovalamini välja. Mõned päevad tagasi rääkis Ardo Buduaarile reisi ekstreemsematest momentidest… Ent teadagi ei piirdu see maa vaid kauni rannajoone ja sillerdava päikesega, vaid sisaldab endas ka põnevat kultuuri ja huviväärsusi.

Ardo jagab nähtut ka Buduaari lugejatele!

India võiks lühidalt kokku võtta kui kontrastide maa. Seal näeb palju rikkust ja palju vaesust. Palju saastatust ja palju peaaegu puutumatut loodust. Eriti tulevad need kontrastid esile liikudes Indias põhjast lõunasse.

Põhja-India on väga rikas oma ajaloolisest küljest. Seal on väga palju templeid ja kindluseid, mis eemalt vaadates võivad tunduda lihtsalt ilusad suured majad. Aga lähemalt neid vaadates võib näha meeletult palju käsitsi tehtud peenikesi kunstitöid, suuremõõtmelisi marmorseinu ja treppe, milliseid ei leidu kuskil mujal maailmas. Palju on säilinud ja taastatud maharajade paleesid, mis suures jaos on kohandatud luksushotellideks.

Seal elades tekkis pidevalt piinlikkuse tunne – lihtsa inimesena ei vaja sa päikeselisel päeval ju tegelikult hotelli territooriumil endale suure päikesevarjuga saatjat ega toa koristust iga kahe tunni järel. Aga just nii kuninglikult koheldakse seal luksushotellide külastajaid.

Põhja-Indias, Agras asub ka India ilmselt enim pildistatud monument maailmas –  Taj Mahal, mida külastatakse enamasti päiksetõusu ajal, kuna tõusva päikese kiired panevad selle marmorist seinad särama.

Kuigi paljud kindlused asusid mägede tippudel, siis sinna üles saaminegi oli tehtud külalistele ühelt poolt lihtsamaks, teisalt huvitavamaks. Transpordiks siis elevandid. Loomadest võib templite ja kindluste läheduses tavaliselt kohata oravaid ja ahve.

Enamasti on asustus põhjas tihe ja väga lagedat maad ja lopsakat loodust ei kohta. Seda aga ei saa öelda lõuna-India kohta, kus on suured kookospalmide salud, meeletud teeistandused ja suured ananassipõllud. Lõuna-India on väga rikas jõgede poolest. Seal asuvad nn Kerala tagaveed. Enamasti kasutataksegi liiklemiseks paate ja väiksemaid laevu. Ühistransport ja kooli“buss“-gi käivad mööda jõge. Mõtlesin seal olles, et päris tore oleks isegi paadiga koolis käia :)

 Elamiseks on lisaks hotellidele võimalik kasutada seal paat-maju. Paat-maja on siis selline paat, milles on 1-5 tuba koos meeskonnale kuuluvate teenindusruumidega. Neid maju on väga erineva sisustusega – sarnaselt hotellidele. On ka konditsioneeri ja massaažidušiga vannitoaga paat-majad, kus toas viibides ei erine paadis olev ruum millegi poolest maismaa hotelliga.

Veetsime ka ise ühe öö jõe peal. Eriti huvitavaks läks seal ööpimeduse saabudes, kui kõikjalt hakkab kostuma lindude ja loomade häälitsusi, milliseid päeval ei kuule. Jäi tunne nagu viibiks kuskil sügaval vihmametsas.

Väga huvitav on liigelda ka mägiteedel. Tõsi küll, need kurvilised teed nõuavad ka kohalikel kogenud juhtidel kohutavalt kannatust ja aega. Liiklemisel arvestatakse enamasti 100 kilomeetri kohta 3 tundi sõitmist, sest teed on kitsad ja iga vastutuleva auto pärast on tükk trügimist. Samas aga avanevad mägiteedel umbes 2 km kõrgusel merepinnast maalilised vaated mägedele ja orgudele, koskedele ja metsadele.

Lõuna-Indiast on pärit ka enamus vürtse ja maitseaineid, mida toidu maitsestamisel kasutame. Tõeliselt põnev on sõita näiteks üks tiir elevandi seljas läbi vürtsiistanduse, kui kahel pool on erinevad piprapõõsad, kaneelipuud jne. India on maa, mis suudab sind üllatada igal sammul.