Eesti neiu Eva-Leena Prits räägib elust ning õpingutest Inglismaal!

32 kommentaari
Eesti neiu Eva-Leena Prits räägib elust ning õpingutest Inglismaal!

Eva-Leena Prits on noor neiu, kes oli pärast keskkooli lõpetamist 3 aastat tagasi kindel, et asub õppima Saksamaale. Seda juba selle pärast, kuna lõpetas Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksa keele süvaklassi. Elul on siiski teised plaanid ning eks inimene ka ise muutub aja jooksul, Eva tee viis ta hoopiski Inglismaale, Birminghami! Buduaar vestles noore neiuga elust brittide keskel ning tema õpingutest.  

Eva-Leena Prits on noor neiu, kes oli pärast keskkooli lõpetamist 3 aastat tagasi kindel, et asub õppima Saksamaale. Seda juba selle pärast, et lõpetas Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksa keele süvaklassi. Elul on siiski teised plaanid ning eks inimene ka ise muutub aja jooksul, Eva tee viis ta hoopiski Inglismaale, Birminghami! Buduaar vestles noore neiuga elust brittide keskel ning tema õpingutest.

Inglismaa kasuks otsutas neiu selle tõttu, et pärast pikki aastaid sakslaste käe all õppimist tahtis ta midagi, mis oleks uus väljakutse! Samuti on Suurbritannia lähedal, võrreldes näiteks Austraaliaga. Kaasa aitas ka suurepärane õppeprogramm, millega ei kaasnegi õppemaksu! „Haridus on siin hea ning ka  kursuse programm, mida hetkel õpin, on super ja sellist ei pakuta väga paljudes koolides üle maailma. Peaasi, et Eestist välja ja maailma avastama,“ leiab ta.

INGLISMAA SISSEASTUMISEKSAMID ON KERGED
Kooli sissesaamine ei osutunud Evale probleemiks, pigem oli kõik üllatavalt lihtne ning ei võtnud kaua aega. „Inglismaa ülikooli kandideerimise protsess on õnneks väga lihtne ja mugav. Kõik toimub läbi portaali UCAS, kus õpilane saab valida max 5-6 kooli, kuhu soov kandideerida. Täidad oma avalduse, kuhu kuuluvad: motivatsioonikiri, soovituskiri õpetajalt ja muud andmed. Nad saadavad kõik avaldused koolidesse ise laiali. Lõpptähtaeg on kuskil aprillis, aga enamus saadab hiljemalt veebruaris avaldused ära. Siis kuskil kuu aja pärast saadavad ülikoolid vastused. Jaataval vastusel on 2 varianti – conditional ja unconditional,“ teab Eva-Leena rääkida. Enamus, kes kandideerivad on alles keskkoolis ning ning neile ei ole lõpuhindeid veel välja pandud – nemad saavad conditional offeri. See sisaldab keskmist hinnet (Eva puhul saksa abituur 2.1 või kõrgem, ja eesti tunnistusel vähemalt 4.5) ja mõningaid hindenorme  teatud ainetes – matemaatikas ja inglise keeles vähemalt 5. Kuidas on lood aga keelega? „Keeletesti nõutakse ja juunis, kui hinded on käes, saadad neile tunnistused ja voila!  Meie programmile võeti vastu ainult 30 inimest, seega konkurents oli tihe ja kõik käis õnne peale,“ selgitab neiu. Nüüd õpibki ta rahandust, pangandust ja finantsi (Money, Banking and Finance) ja on enda sõnul tehtud valikuga väga rahul!

ÕPPEMAKSU HAKKAD MAKSMA SIIS, KUI PIISAVALT TEENID
Teatavasti on Inglismaal õppimine väga kallis ning õppemaksud tõusevad väga kõrgeteks. Kuidas saab Eva selle makstud? Selgus, et ta ei peagi seda maksma, vähemasti hetkel mitte. „Õppemaksu õnneks hetkel maksma ei pea, siin riigis on selline kord, et saad tuitition fee loani (ehk õppelaenu) ja hakkad seda tagasi maksma pärast kooli lõpetamist ja ainult juhul, kui teenid rohkem kui £15 000 (ca 280 000EEK) aastas. Eestis töötades on piir £9 000 (ca 170 000EEK). Intressiks on inflatsioonimäär,“ selgitab ta. Elamiseks sai Eva esimesel paaril aastal raha vanematelt, sel aastal aga üritab ise hakkama saada, töötades kooli kõrvalt riikliku messikeskuse catering firmas. „Emalt saan siiski iga kuu toiduraha juurde, samuti  käin koolivaheajal Eestis pangas tööl, mis tuleb igati kasuks,“ tunnistab ta.

KOHALIKUD ON LIIGAGI AVATUD INIMESED!
Inglismaa on suur ning avastamist väärt! Siiani on Eva sõnul jätnud parima mulje Wales, oma ilu ning rahulikkusega, mida kindlasti ei leia Londonist. „London on nagu ikka metropolitan, aga muidu näevad Manchester, Nottingham jt väga sarnased välja. Planeerime suve alguseks pikemat roadtrippi, et iga nurgake ära näha!“ Inimestena on britid kindlasti sama huvitavad nagu nende riikki, mida tundma õppida. „Enamus neist on väga avatud – liigagi avatud võiks öelda, kuid arrogantsus on üllatav. Kui nemad midagi ütlevad, siis peab ikka nii olema ka!“, teab Eva kohalikest rääkida. Samas olevat nendega väga lõbus, sest britid oskavad elu vabalt võtta ja seda tõesti nautida! „Nad sõbrunevad väga kiiresti. Hakkan kindlasti siinseid inimesi igatsema, kui mujale kolin,“ tunnistab neiu.

TUDENGID ON LAPSIKUD NING EI OLE ISESEISVAD
Kohalikud tudengid olevat Eva sõnul enamus väga lapsikud ning kindlasti mitte iseseisvad! „Pidu toimub esmaspäevast pühapäevani. Kui on essee tähtajad või eksamid, siis on raamatukogu ülerahvastatud. Inglased on väga valjud ja mitmel korral on olnud väga imekspandav, kui puudulik on neil common decency. Samuti on üllatav kui palju võib tühja mõttetut juttu ühe tarkust omandava noore suust tulla, kuid eks seda juhtub igas riigis,“ leiab Eva. Kindlasti on tudengielu enamus riikides suhteliselt sarnane, ja kõikide jaoks on see elluastumine ja katsumus. Take-away food on  Eva sõnul põhiline! „India restoranid on igal pool ja neid on palju. Iga päev postitatakse ukse vahelt uusi menüüsid ja kojutoomine on tasuta. Samuti on india ja hiina toit ukselt ostes väga odav. Minu jaoks ei saa eesti toidu vastu seal miski!“, lausub Eva-Leena. Alati kui ta Eestit külastab, on tema kohver täidetud leiva, juustu, kohukeste ja paljude muude asjadega (mida tegelikult ei tohi riiki sisse tuua).

PALJU ÜLEKAALULISI NING NOORMEHI, KES PAISTAVAD JUSTKUI ANOREKTIKUD
Paludes Eval kirjeldada kohalikku tänavapilti, saame kiire vastuse: „Kõik on ühe puuga löödud! Tudengite seas on põhiline UGG saapad, pidžaamapüksid ja nahktagi, millega käiakse koolis, või siis ülikooli logoga dressipüksid ja pusa. Paljudel juhtudel krabatakse selga see, mis käe voodist sirutades näppude vahele jääb. Peole minnes on tüdrukutel minikleidid – isegi -10 kraadiga väljas on kampsuni pealepanek haruldane juhus. Poistel on nagu ikka T-või triiksärk ja teksad. Samuti on fancy-dress party’d väga populaarsed,“ teab Eva-Leena rääkida. Seevastu vanemad inimesed ei pea väga lugu, mida nad seljas kannavad, figuurist rääkimata. „Tihtipeale hakkab kahju, kui näed täidlasema kehaehitusega 20 aastaseid purjuspäi burgeriputkas. Neile väga ei meeldi end kinni katta, samas, on neile kontrastiks paljud anoreksia tundemärkidega tüdrukud -eriti meessugupoole hulgast.“

SEKSIST RÄÄGITAKSE DETAILSELT
Nii nagu mujalgi erineb noorem generatsioon vanemast ning Inglismaa noorte omavahelisi suhteid Eva sõnul intiimseteks  just nimetada ei saa. „Sinna faasi liigutakse väga kiiresti, seksist räägitakse detailides tee alla ja peale, aka 24/7. Enamus neist on terve elu suhetes – kui ühest minnakse lahku, siis järgmisel nädalal on replacement olemas. Suhe võrdub vajadusega,“ räägib Eva-Leena. Samuti olevat kohalike seas väga tavaline noorelt abielluda ning lapsi saada. „Paljud 20 aastased on juba kolm korda aborti teinud, nad ei näe selles midagi valesti olevat ka homoseksuaalsus on väga aktsepteeritud ja moes.“

EESTIST EI TEATA PRAKTILISELT MIDAGI
Üllatusena ei peaks tulema ka fakt, et britid ei tea väga palju Eestist ega eestlastest. Küsimusi Eva oma päritolumaa kohta nii väga ei saagi. „Keegi väga ei tea Eestist, alati võid kindel olla, et kui ütled et oled Eestist, siis sellele järgneb: „Oh, where is this?“ Eks Ida-Euroopa rahvas on rohkem kursis kui teised,“ lausub ta. Kodumaad külastab neiu kaks-kolm korda aastas. Vaheaegadeks ning jõuludeks saabub ta ikka alati koju, oma pere juurde. „Sel korral ma kevadvaheajal Eestisse ei sõida, sest tuleb valmistuda üheksaks eksamiks. Need on ilusti maikuus kolme nädala sisse paigutatud.“

„SIIN MAAL ON TAVALINE END VÄGA PURJU JUUA!“
Eestis võib suve hakul taaskord hakata vanalinna tänavatel kohtama purupurjus briti poissmehi, kui tihti kohtab neid aga nende enda kodumaal? „Eks see ole nende kultuuri osa ja nad on nii üles kasvanud. Siin maal on tavaline end väga purju juua, nii et jalad enam ei kanna. Klubis kella kolmeks istuvad väga(!) paljud põrandal maas või satuvad kaklustesse. Mitmetel kordadel on inimesed ära minestanud,“ teab Eva rääkida.  Samuti olevat selle tõttu taksojuhid alati varustatud näiteks kilekottide ning salvrätikutega. „Paar nädalat tagasi üks taksojuht  ütles mulle: „This happens every single night,“ meenutab Eva.  Erinevus olevat selles, et pidu ei ole mitte nädalavahetustel. Esmaspäeval-teisipäeval on odavaim jook ja klubid ülerahvastatud. „See ei tähenda muidugi, et ülejäänud päevadel nädalas rahvas ei pidutseks. Klubid on ikka rahvastatud. Kui küsisin oma inglasest korterikaaslaselt, et miks ta ei vähem juua ei võiks, siis tema vastus oli: „Ma olen inglane, see on mu kohustus tarbida võimalikult palju alkoholi.“ Pikema aja peale harjub selle vaatega ära, esimesel aastal shokeeris küll iga päev. Mulle ei mahtunud pähe, kuidas inimesed ei saa aru, et see ei ole ilus,“ meenutab ta.

LÄHITULEVIKKU EI NÄE EESTIS EGA KA INGLISMAAL
Oma tulevikku ei näe Eva Inglismaal ega ka Eestis, vähemasti mitte lähiajal. „Maailmas on nii palju, mida näha, piirid on avatud. Hetkel on plaanis minna Prantsusmaale magistriõppesse. Täna just sain vastuse, et olen Univeristé Paris 1 Pantheon – Sorbonne’i vastu võetud. Uskumatu! Sinna sissesaamine on täielik õnneloos,“ teab ta rääkida. Kunagi loodab ta kindlasti pöörduda tagasi kodumaale. „Ma olen 5 aastasest peale rääkinud, et tahaks elada kusagil, kus inimeste riietus ei ole prioriteet number 1. Eestis ei ole inimeste väärtushinnangud hetkel paraku väga paigas,“ kurvastab neiu. Sellest hoolimata on tema jaoks Eestimaa alati omal kohal ning armas. „Tihtipeale lausun siin sõnu, et Eestis küll süsteem töötab, miks siin järsku ei saa… Tallinnas on mõnusat kultuuri rohkem kui seda tundus Eestis elades. Seda siin massi sees väga palju nautida ei saa,“ rääkis Eva-Leena oma elust Inglismaal Buduaarile.

 

Buduaar.ee

Sarnased artiklid