Eesti tüdruk Kristiina Kirch: elu Austraalias ja töö farmis

Eesti tüdruk Kristiina Kirch: elu Austraalias ja töö farmis

Aina rohkem näeme enda ümber noori, kes Eestist lahkuvad. Kes soovib elada soojemas kliimas, kes otsib väljakutseid, kes läheb laia maailma iseennast otsima… Mainori kõrgkoolis turismindust õppiv 21aastane Kristiina Kirch on üks nendest noortest neidudest, kes otsustas, et vajab oma ellu midagi uut ning põnevat. Nõnda võttiski ta ette reisi Austraaliasse. Buduaarile andis ta lühiülevaate oma sealsest elust ning farmitööst.

Aina rohkem näeme enda ümber noori, kes Eestist lahkuvad. Kes soovib elada soojemas kliimas, kes otsib väljakutseid, kes läheb laia maailma iseennast otsima… Mainori kõrgkoolis turismindust õppiv 21aastane Kristiina Kirch on üks nendest noortest neidudest, kes otsustas, et vajab oma ellu midagi uut ning põnevat. Nõnda võttiski ta ette reisi Austraaliasse. Buduaarile andis ta lühiülevaate oma sealsest elust ning farmitööst.

 „Ma ei suutnud seda külma enam taluda, tahtsin minema, sooja, päikest, vaheldust,“ põhjendab Kristiina otsust Austraaliasse elama minna. „Ega ma ei pea ju sinna eluks ajaks jääma, sest kui ei lähegi nii hästi, saan ju alati tagasi tulla!“ Samasuguste argumentidega suutis ta kaasa veenda ka oma kallima ning sõbranna.
 Esimesed nädalad möödusid rannas, ringi vaadates ja uue ümbruskonnaga tutvudes. Gold Coast, kuhu nad esmalt suundusid, lummas noori koheselt – võrratud rannad, ilus loodus ning mis peamine – soe, soe, soe! Kuldse rannakese kohalikud näevad eestlaste sõnul kõik peaaegu ühesugused välja, neid seob surfistiil, päevitunud kehad ja kahvatud huuled.

Ööklubid meenutavad Barbie`de maad

Pärast esimest pikka päeva rannas otsustasid noored ette võtta tee klubisse ning vaadata, kuidas kohalikud pidutsevad. Klubisse otsustati minna bussiga, mis hiljem selgus, ei olnudki väga hea mõte… „Otsustasime linna minna bussiga, mis osutus meile kõigile väga ebameeldivaks. See oli esiteks meeletult täis, kõige rohkem oli alaealisi purjus noormehi. Meie ees seisis india poiss, kes just tööle hakkas minema või siis tuli töölt. Rääkisime temaga sõbralikult juttu, kui ühtäkki küsisid noored purjus poisid minu noormehe käest: „What the fuck are you talking to a guy like that?“ Umbes, et see ju mingi rõve india vend, sellisega siin maal suhelda ei tohi!“ Selline esimene kokkupuude kohalikega muutis Eestist pärit neiu murelikuks. Pilt, mis avanes eestlastele aga põhitänaval, kus klubi asus, oli Kristiina meelest totaalne Barbie-land! „Sellised tšikid, et ei oska kommenteeridagi! Kõik olid kui nukud: minikleidid seljas, uhked soengud peas. Mina oma musta kleidi ja mustade sukkadega nägin seal välja nagu hindu naine, kes oma keha peitma peab,“ meenutab ta.


Tere tulemast farmi!

Esimene kuu möödas, hakkasid asjad sujuma, noored ostsid endale auto ning hakkasid farmidesse helistama, kuna oli vaja tööd. „Alguses saime ainult ei-vastuseid, ikka väga raske oli,“ räägib Kristiina.
Ühel õhtul kohtasid nad kaht noormeest, kes juhtusid samuti eestlased olema! „Hakkasime nendega jutustama, saime teada, et nad ööbivad backpacker`i hostelis ja arutasime niisama elust ja olust. Saime teada, et siin asub kolm backpacker`i hostelit, mille töötajad aitavad välismaalasi farmidesse tööle.“ Nõnda külastati mitut hostelit, kuhu jäeti enda telefoninumbrid. Taoliste hostelite hinnad on muidugi päris krõbedad. „Küsivad ikka päris palju raha, nädalas inimese kohta 180 AUDi, ehk umbes 1700 krooni, pole just väga väike summa,“ teab neiu rääkida. Pärast mitmete hostelite külastamist otsustati end sisse seada Stanthorpe linna hostelisse ning oodati võimalust asuda farmi tööle. „Minu boyfriend sai kohe töö, ta töötab õunafarmis, pakib neid ja teeb ka muid asju. Tööpäev on üheksa tundi päevas ja kuus päeva nädalas. Palk on 15 000 kätte, muide, see on miinimum. Mina sain ajutisi otsi, näiteks juurviljafarmi. Olen seal nelja saksa tüdrukuga ja kahe hiinlasega,“ räägib Kristiina farmielust. Üldiselt on noored oma tööga rahul, kuigi probleemidest – näiteks kõrge kuuüür – pole ka nemad priid.
Hoolimata kõrgetest maksudest saab paarike rahaliselt väga hästi hakkama ning oma pere poole ei pea rahamuredega pöörduma. „Rahaga saab ideaalselt hakkama. Teenin nädalas 40 töötunniga umbes 600 dollarit. Maksan üüri 160 dollarit nädalas, mis on väga kallis. Söögi pealt hoiame kokku,  kuna näiteks liha- ja piimatooted on siin väga kallid! 600-st läheb nädalas umbes 200 maha, 400 jääb kätte.”

Kirju seltskond

Stanthorpe on väike Austraalia linnake, kus kohalike välimus ei sarnane Kristiina sõnul kohe kindlasti Gold Coasti inimestega. „Siinsed poisid on kõik keskkooli-välimusega väikesed „nolgid“, vinniliste nägude ja lapsiku käitumisega. Tüdrukud on täpselt nagu Twilight näitlejatar Kristen Stewart,” räägib neiu. Vanemad inimesed olevat aga välimuselt ehtsad „maakad”. „Maitsetud riided ja ehtsad farminaised,” võtab Kristiina kokku.
Farmides on Kristiina sõnul kõige rohkem sakslasi ning korealisi, viimaseid just seepärast, kuna nad on kiired, töökad ning ei hakka ülemustele vastu. „Korealasi on kõige rohkem. Neid kui tööjõudu hinnatakse siin kõrgelt, nad on usinad ja kiired, ei vingu ja ei vaidle vastu, sest nad lihtsalt ei oska inglise keelt,” räägib neiu kerge muigega. Oma päritolu tõttu ei ole eestlastel veel muresid tekkinud, kuid nad tunnistavad, et ei salli sakslasi, kes ei taha kohe kuidagi teistesse sõbralikult suhtuda ning hoiavad rohkem omaette.

Plaan vallutada kogu Austraalia

Noorte edasine plaan on liikuda edasi Melbourne`i, kus toimub ka Australian Open tennisevõistlus, mida plaanitakse ka külastada.  „Pärast seda läheme autoga reisima mööda Gold Coasti üles Cairnsi poole. Tahame käia ära ilusal Fraiser Islandil ja näha ära sealsed vaatamisvääsrused. Oleneb ka rahast, kauaks seda jätkub, võimalik, et teeme vahepeal jälle mingi tööotsa. Cairnsist edasi plaanime minna Lääne poole, Darwinisse!”

Buduaar.ee