Eestlane Uus-Meremaal: “Tundsin maavärinat juba lennujaamas!”

Eestlane Uus-Meremaal: “Tundsin maavärinat juba lennujaamas!”

Uus-Meremaad tabas 22. veebruaril 4,5 magnituudine maavärin, mille epitsenter oli riigi pealinnast Wellingtonist vaid 20 kilomeetri kaugusel. Buduaar uuris Uus-Meremaal ringi rändava eestlase Lauri Läänelaiu käest, kuidas on olukord kohapeal.  

Uus-Meremaad tabas 22. veebruaril 4,5 magnituudine maavärin, mille epitsenter oli riigi pealinnast Wellingtonist vaid 20 kilomeetri kaugusel. Buduaar uuris Uus-Meremaal ringi rändava eestlase Lauri Läänelaiu käest, kuidas on olukord kohapeal.


Oled hetkel Uus-Meremaal, mida raputas hiljuti tugev maavärin. Kas tundsid seda ise ka?
Ma olin maavärina ajal Napieris ja sain sellest teada alles uudistest. Kuna põhja- ja lõunasaar on eraldi mandrilaamadel, siis meie Christchurchi värinat ei tundnud.

Milline on õhustik kohapeal, mis emotsioonid valitsevad?
Ei ütleks, et mingit paanikat Napieris näha oleks. Kui kõik uudiseid vaatavad (ja seal räägitakse peaasjalikult ainult maavärinast), siis ohatakse ja öeldakse “jube-jube-jube-jube”. Facebook‘is mu sõbrad Christchurchist olid suht pettunud emakeses looduses, sest see ajas linna ikkagi korralikult sassi, aga pigem ollakse minu arvates leppinud olukorraga ja väga ei halata. See polnud ju esimene ja järeltõukeid on pärast septembrit olnud üle .. ma ei tea.. iga päev ikka mitu.

Kohalikud organiseerivad igasuguseid küpsetamisi ja toitlustamisi ja hädaabitöid, et koduta jäänud inimesi aidata. Pärast maavärinat oli seal ilm üsna nigel – külm ja vihmane, nii et kõik pidid kas väljas või tont teab kus ööbima. Facebook‘is mu sõbrad näiteks reklaamisid, et nende kodus on pinda, kellel pole enam kodu: saab süüa ja peavarju. Kõik aitavad, kuidas saavad.

Seljakotireisijaid puudutab see maavärin nii palju, et ei taheta lihtsalt enam sinna sõita. Ei tundu turvaline, aga kuna kõik on enamjaolt euroopast, siis väga kohalikud hädad hingehaavu ei jäta. Ainult enda sõpradega ühenduse loomisega oli häda. Mitu päeva ei teadnud, kas nad ikka tervise juures. Aga on. Õnneks.

Mis piirkonnas seal ise praegu viibid – kas katastroofikoldele väga lähedal?

Ma endiselt Napieris, see põhjasaarel ja üsna eemal koldest.

Kaua Uus-Meremaal olnud juba oled? Miks sinna läksid? Kas loodusõnnetused ei ole pannud mõtlema ka lahkumise peale?

Praegu läheb vist viies kuu? Oktoobri lõpus saabusin. Tahtsin Uus-Meremaa loodust näha – see on niivõrd ilus, mitmekesine ja puutumata. Loodusõnnetused ei ole pannud mõtlema lahkumise peale. Kui Christchurchis esimest korda maandusin, istusin lennujaama salongis maha ja läksin internetti. Ja siis hakkas maa värisema. Ma arvasin, et mingisugune suur kaubalennuk maandus, aga õhtul kõik küsisid, kas ma hommikupoole suurt järeltõuget tundsin. Peale minu ilmselt lennujaamas keegi sellest suurt välja ei teinud, sest neid värinaid tuli iga päev.

Kas oled kohanud ka eestlasi oma reisil?

Kohtasin vast umbes 2 nädalat tagasi kolmandat eestlast. Üks Tartu tüdruk, kellega meil on isegi üks ühine tuttav. Ta tuli siia umbes kuu aja eest ja töötab ühes baaris ja koos minuga õunaaias. Üldiselt eestlastest ainult räägitakse (kui sedagi), et kusagil keegi olla kedagi näinud, kes oli Riiast. Ja siis tuleb öelda: „Ikka Tallinn, Tallinn on meie pealinn!“ Ja siis tavaliselt öeldakse, et võib-olla siis polnudki eestlane.

Austraaliat on samamoodi kimbutanud kõiksugused loodusõnnetused, kas Uus-Meremaa argielus räägitakse palju naaberriigis toimuvast?

Jah, Uus-Meremaa ja Austraalia on nagu suur ja väike vend. Ainult ei suudeta kokku leppida, kumb on suur ja kumb väike. Ühesõnaga – kui võimalik, siis võetakse üksteise kallal nii, et saab võetud. Aga kui üksteist on vaja aidata, siis ollakse esimesed aitama. Lühidalt – väga tuntakse kaasa Austraalia hädadele.

 

Getter Lukjanov