Eestlanna Jaapanis: “Hetkel on tunne, et olen ühes lõputus õudusunenäos, millest loodan ärgata!”

Eestlanna Jaapanis: “Hetkel on tunne, et olen ühes lõputus õudusunenäos, millest loodan ärgata!”

“Viimased päevad pärast reedest õnnetust on olnud uskumatult kurvad. Reede õhtul olin ma veel täitsa kindel, et siinne olukord on oma halvimas seisus ja kõik saab varsti korda. Paraku nii see pole, iga päev tuleb täiendavaid uudiseid, negatiivseid uudiseid,” räägib modellina Tokyos resideeruv Pille-Riin Vihtre Buduaarile.

“Viimased päevad pärast reedest õnnetust on olnud uskumatult kurvad. Reede õhtul olin ma veel täitsa kindel, et siinne olukord on oma halvimas seisus ja kõik saab varsti korda. Paraku nii see pole, iga päev tuleb täiendavaid uudiseid, negatiivseid uudiseid,” räägib modellina Tokyos resideeruv Pille-Riin Vihtre Buduaarile.

Reedel Jaapanit tabanud ülitugev maavärin ja sellele järgnenud hiidlaine on praeguste andmete kohaselt toonud üle kümne tuhande hukkunu, kuid need andmed on alles esialgsed. Kui maavärin ja tsunami tekitasid juba niigi palju kahju, siis päev pärast õnnetust tekkis probleem ka Fukushima tuumajaamaga. “Seal kandis elavad inimesed pidid kodudest evakueeruma. Mina olen Tokyos, mis on paarisaja kilomeetri kaugusel õnnetuspaigast, ja kuulsin, et radioaktiivsuse tase on üle normi, aga mitte ohtlik,” räägib Pille-Riin ning lisab, et inimesed on hakanud põgenema.
“Esmaspäeval olid linna tanklates paaritunnised bensujärjekorrad, kuni bensiin sai otsa. Poed on toidust ja veest tühjad. Samuti kuulsin, et tualettpaberit pole enam poodidest saada,” kirjeldab Vihtre hetkeolukorda.
“Teisipäev oli sootuks teiste meeleoludega päev. Üle poolte mu kohalikest sõpradest ja tuttavatest on Tokyost sadu kilomeetreid lõunapoolsetesse linnadesse või hoopis Jaapanist lahkunud. Ja ka minul soovitati lahkuda,” rääkis neiu, kes mõtles terve päev, mida teeb – kas jääb Jaapanisse, kuhu kuulub tema süda, või sõidab tagasi Eestisse, kus on ohutum.
“Ma ei usu, et olukord enam hullemaks läheb, aga sama arvasin ma ka reede õhtul. Kui juba kohalikud hirmust massiliselt linnast ja riigist lahkuvad, siis on ka minul ainuke mõistlik tegu lahkuda. Ma ei saa isegi normaalselt magada, sest iga kord, kui magama jään, on jälle midagi juhtunud. Hetkel on tunne, et olen ühes lõputus õudusunenäos, millest loodan ärgata!”

 

 

Getter Lukjanov