Eestlasi mürgitati Kagu-Aasias. GALERII

30 kommentaari
Eestlasi mürgitati Kagu-Aasias. GALERII

Sotsioloogiatudeng Triin Verbo võttis sõpradega ette seljakotireisi Kagu-Aasiasse, kus neid saatsid pea igal sammul kõikvõimalikud seiklused. Buduaar uuris, kus Triin täpsemalt käis ja millised olid põnevamad momendid.

Sotsioloogiatudeng Triin Verbo võttis sõpradega ette seljakotireisi Kagu-Aasiasse, kus neid saatsid pea igal sammul kõikvõimalikud seiklused. Buduaar uuris, kus Triin täpsemalt käis ja millised olid põnevamad momendid.

Kus riikides te käisite?
Meie käisime ära Indoneesias, Singapuris, Malaisias, Tais, Vietnamis ja Kambodžas. Tahtsime ka Laosesse minna, kuid mudaujutuste tõttu jäi see ära.

Miks just sinna kanti läksite? Miks üldse reisile läksite?
Sinna kanti läksime, kuna see paistis kõige eksootilisem ja kõige huvitavam piirkond. Miks ikka reisile minnakse – tahtsime teisi kultuure näha, rutiinist välja saada ja puhata. Maailma nägemine ei tee kunagi paha!

Kaua reis kokku kestis?
Reis kestis kokku 2,5 kuud.

Mis paik oli kõige toredam? Kuhu kindlasti soovitate minna ning ise tagasi läheksite?
Soovitaks minna Singapuri, aga seda kohe pärast Indoneesia külastamist – vaat see on šokk! Meile meeldis kõige rohkem Malaisia, Tiomani saar. Paradiisisaar, kus meil olid vaid meie bungalod palmide all, paar söögikohta samal rannajoonel, 1 pood ja 1 koolimaja, kus kohalikud 4 last koolis käisid. Seal oli nii mõnus – metsik džungel oli 10m kaugusel, krabid jooksid mööda randa ja kaevasid end liiva sisse, merevesi oli nii selge ja rahulik, et öösel sillerdas kuu põhjani välja – jumalik koht puhkamiseks! Sinna läheksime me kõik kohe tagasi.

Kas oli ka negatiivsemaid kogemusi? Mingi paik, mis üldse ei meeldinud…
Indoneesia oli meie pinnuks silmas. Seal oli jube räpane, inimesed olid nii rumalad ja mingitestki kommetest ei teadnud küll keegi mitte midagi. Samas oleme kuulnud Indoneesia kohta ka häid muljeid, kuid meie kohtusime enamjaolt jubedustega (va Bali, aga see on turismikas ka). 
Näiteks meie 13tunnine rongisõit economy klassis oli üks jubedamaid kogemusi, olime kokku pressitud sinna vagunisse nagu postipakid. Uksi ees vagunitel ei olnud, nii et seal me istusime, nagu kõik filmidest on näinud – jalad väljas kõlkumas, päike põletas otsaesist punaseks ja müügimehed suurte kandikutega astusid sinust lihtsalt üle (või ka mõnel juhtumil sulle peale), sest ruumi kuskile liikuda ei olnud. Kõik suitsetasid sulle näkku, sülitasid enda ette maha, vahtisid ja näppisid meid – me olime tõelised maailmaimed nende jaoks. Kohalikud teismelised olid pöördes kuttide jalakarvadest ja tattoost. 
Indoneesia pealinna jõudes oli meie esimeseks vaateks kesklinna tänavatel tehtavad lõkked – nagu oleks kiviaega sattunud. Prügikasti neil ei eksisteeri, nad korjavad sodi hunnikutesse ja pistavad sellele siis tule otsa. Probleem lahendatud, hahaa.

Räägi mõni vahva seiklus, mis teil reisi peal oli.
Tais astusime vastakuti üleujutustega, mistõttu pidime Laose vahele jätma ja Tais teisi kohti külastama. Põgenesime kogu aeg mingite õnnetuste eest. Indoneesiast lahkudes tuli seal maavärin ja sellest tingituna tsunami. Singapurist lahkudes hakkasid indoneeslased enda põlde põletama, mistõttu oli terve Singapur suures sudus ja tossus. Tiomanilt lahkusime just enne mussooniaega ja Tais Ko Samui saarelt panime ka 1 päev enne suurt uputust minema (järgmisel päeval oli seal juba tänavatel üle põlve vesi). 

Tean, et teid seal külastasid mitmel korral ka pikanäpumehed. Kuidas nendega on – kas olite ise hooletud või tuleb neid tõeliselt karta? Mis nad teilt minema viisid?
Tais Phi Phi saarel jäid kutid rannabaaridesse pidutsema ja seal pandi ühele neist joogi sisse GHB-d. Ärkas rannas, raha ja telefon ära varastatud, midagi ei mäletanud. Politseisse me ei läinud, sest teadsime Tai politsei mainet – pärast oleksime pidanud veel peale maksma, et jaoskonnast minema saada.
Teine varastamise kord oli Kambodžas, kus rannarestoranist pani minu rahakoti pihta üks teismeline plika. Nad on päris osavad seal, seda peab tunnistama. Käisime politseis ka, kuid see oli üks paras naljanumber. Meile tehti kerge show ka, plika sai turismipolitsei putkas politseiülema käest vastu vahtimist paar korda. Lõpuks ei viinudki see kogu triangel mitte kuskile, istusime lihtsalt tunde erinevates jaoskondades ja lõpuks surusime kätt ning sõitsime koju.

Palju reis maksma läks?
Reisi eelarve oli umbes 50 tuhat, kuid reisi esimeses pooles pidime enda päevase raha madalamale tõmbama, elasime ilusti ära 300.-/päev. Reisimise päevad olid kallimad, kohapeal veedetud päevad jälle odavamad. Sinna lisandusid veel lennupiletid ja viisad. Kokku ehk läkski mingi 50 tuhat.

Mis nõuandeid te seljakotiränduritele anda oskate? Mida tuleks kaasa võtta, millele tähelepanu pöörata?
Kaasa ei maksaks võtta liiga palju riideid, sest Aasias on kõik nii odav. Osta – kanna – viska minema. Tasuks võtta mugavad matkasandaalid, vähe ruumi võtvad sooja kliima matkapapud (kui on plaanis näiteks vulkaanimägede otsa turnima minna või džunglisse matkama), tugev päikesekreem (Malaisias päike tekitas meile kohe villid, määrisime lõpuks endale vaid 50 SPF-i). Tasub teha passist koopiad, võtta enda pisike läpakas/nutitelefon kaasa, sest WiFi’t leidub seal küll igal pool (peaasi, et viirusekaitse oleks peal, seal levivad need viirused nagu soojad saiad). Tuleb alati hoida läheduses väikest peenraha ja mitte kunagi lehvitada suurte rahatähtedega. Ka GPSi olemasolu teeb elu lihtsamaks.
Kui minna seljakotiga rändama, siis tasub ennast meelestada juba igasugusteks seiklusteks. Tasuks eelnevalt kultuuri õppida, sedasi satub vähem pahandustesse.

Vaata galeriid!

 

Getter Lukjanov