Reklaam sulgub sekundi pärast

Eva Vaino – kuulsaim Eesti lauljanna aastal 2015. GALERII!

Saage tuttavaks Eva Vainoga – mitmekülgse laulja, muusikakirjutaja ja sõnade autoriga, kes kaunistab oma häälega Eesti kõige vingemat elektronmuusika bändi Tiger Milki. Evast on saamas staar ja kui mitte juba homme, siis 2015. aastaks kindlasti, sest ilu, andekuse ja töökuse võrratu kombinatsioon ei jäta muud võimalust. 

Saage tuttavaks Eva Vainoga – mitmekülgse laulja, muusikakirjutaja ja sõnade autoriga, kes kaunistab oma häälega Eesti kõige vingemat elektronmuusika bändi Tiger Milki. Evast on saamas staar ja kui mitte juba homme, siis 2015. aastaks kindlasti, sest ilu, andekuse ja töökuse võrratu kombinatsioon ei jäta muud võimalust. 

Veedame vaimustava päeva fotostuudios, kus kameeleonnaine Eva kehastub glamuuritarist malbeks kodukiisuks ilma kõhkluseta. Tiigriplika, nagu bänd oma naissolisti kutsub, kannab välja kõik stilisti valitud komplektid ja särab ühtviisi nii glamuurses õhtukleidis kui ka meestepintsakus. Intervjuus öeldud „I’m every woman“ vastab tõele. Eva supervõimeks on tõepoolest kehastuda ükskõik kelleks!

Paljud muusikud on öelnud, et hakkasid enne laulma kui rääkima. Millal hakkasid sina laulmisega tegelema? Kas sa oma esimest ülesastumist mäletad?

Ilmselt esimesel võimalusel. Olen aastaid erinevaid pille õppinud, aga kuigi hästi ei mängi ühtegi. Paar aastat tagasi ostsin klaveri ja kitarri, aga seni need veel ootavad oma aega. Ma pole kindel, et see oli esimene, aga meeldejäävaim oli kindlasti „Läbi lume sahiseva“, mida laulsin 1991. aasta jõuludel ema sõbranna pulmas. Erilise õnne läbi pulma filmiti, nii et sellest oli säilinud üks VHS, mille mu kallis ema lasi digitaliseerida ning pani selle laululõigu mu tänavuseks sünnipäevaks Youtube’i üles. Kahtlemata kõige vägevam kingitus, mille emalt saanud olen!

On sul kedagi ka oma musikaalsuses „süüdistada“ – kas teil on musikaalne perekond? Millega sinu vanemad tegelevad?

Professionaalseid muusikuid suguvõsas minu teada pole. Minu ema õppis näitejuhtimist, aga tegi hoopis ühe oma hullu sõbrannaga Tartusse klubi Illegaard. Hiljem Tallinnas pidas ta restorani Kloostri Ait ja nüüd elab oma abikaasaga Võrumaal, peab väikest turismitalu ja päästab kohalikku kooli. Oma isaga tutvusin alles mõne kuu eest, ta tundus väga tore inimene, aga ma tean temast suhteliselt vähe. Ka tema ei teadnud minust midagi.

Minu ema abikaasa on laulja Kait Tamra, nii et praegu on maale külla minnes maja muusikat täis. Mul on kaks väikest kaunist õde ja mõlemad mängivad erinevaid pille ja laulavad. Mina õppisin muusikat lapsena erinevates muusikakoolides ja mõni aasta tagasi astusin pop-jazz laulu osakonda Otsa-kooli (Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool – toim). 

Mis tüüpi muusikaga sa üles kasvasid? Kelle pilte seinale kleepisid ja kelle muusika saatel peegli ees laulsid?

Väga erineva. Kui olin väike, õpetas ema mind vinüülimängijat tööle panema, et ma seda ära ei lõhuks. Olin palju üksi kodus ja kuulasin „Onu Remuse juttude“ vahele Marju Kuuti, Ultima Thulet, Stevie Wonderit, biitleid. Varateismelisena olin tulihingeline Mariah Carey fänn ja eks siis käisid kõik diivad põgusalt läbi – Whitney, Madonna. Hiljem avastasin Lauryn Hilli ja sealt edasi hakkasin rohkem r’n’b-d ja hiphoppi kuulama.

Keda sa imetled ja endale eeskujuks sead nii elus kui ka muusikas?

Kindlasti oma ema, kes on mind küll püüdnud säästa sellest „laulja raskest elust“, aga kes samas ka teab, et teen oma valikud väga läbimõeldult. Kui olen midagi otsustanud, siis mind ümber ei räägi, ja sellest hetkest on ta mind ka alati jäägitult toetanud. Muusikas on mul muidugi vokaalseid eeskujusid, väga häid laulukirjutajaid jne, aga minu jaoks täielik geenius on siiski Dave Grohl. Ta on erakordselt andekas, oma loomingus nii aus ning kõige saavutatu juures jääb ta ikkagi oma publiku ees alandlikuks.

Kindlasti mäletavad mõned sind ka Superstaari konkursist, kus sa 2008. aastal osalesid. Kuidas sul seal läks?

Sõitsin rongiga Tartusse eelvooru, sest unustasin Tallinna oma ära. Jõudsin stuudiovooru ehk tookord 30 hulka. Superstaari saade oli õudselt kihvt ja hariv kogemus, sain sealt väga hea esinemiskogemuse, asendamatu telekooli ja raudsed närvid. Eks sinna minnakse ju ikka võitma, aga ma olen päris kindel, et sellel oli hea põhjus, et minu Superstaari-teekond just seal peatus.

Tiger Milk sai aasta alguses auhinnatud aasta elektroonikaalbumi tiitliga. Räägi, kuidas sa sinna bändi sattusid?

Tutvusin Meelis Meriga, kui olin 17 ja kirjutasime koos Rulers of the Deepi jaoks ühe loo. Aastaid hiljem tahtis ta teha midagi house’ile vahelduseks ja kutsus mind laulma.

Tuleb tunnistada, et Tiger Milk on üsna kummaline bändinimi. Kindlasti on sellel mõni hea tekkelugu?

Sel perioodil, kui bändile nime otsisime, rääkis ema sõbranna loo sellest, kuidas ma väikse tüdrukuna olevat nende köögis tundide viisi laulnud, samal ajal oli tema duubelämm ehk ämma ema keetnud tiigripiima (koosneb rõõsast koorest, suhkrust ja kangest alkoholist – toim). Sel hetkel ei pööranud ma jutule erilist tähelepanu, aga kui olin öösel magama läinud, tõusin voodis poolunes istuli, nagu filmis, silmad punnis ja tuluke pea kohal vilkumas: TIGER MILK!

Mille järgi valite kontserdipaigad ja festivalid, kus esineda?

Tunde järgi. Mõtleme, mis kohad meile meeldiks, ja siis lähme istume sinna maha. Vaatame, kas on meie moodi või ei ole. 

Iga looming on inspireeritud millestki. Kust saad sina lugude kirjutamiseks inspiratsiooni?

Armastusest, nagu ikka. Sellest on lihtsalt nii palju kirjutada! Eks ma põen ka selle pärast, et kirjutan võrdlemisi otse, nii nagu parasjagu on ja ma pole teab mis luuletaja, et ma oskaks oma tundeid ja mõtteid alati metafooriliselt vormida. Aga vähemalt olen alati aus.

Muusikutega laval juhtunud äpardusi on alati väga põnev kuulata. Mida vaimukat on teie punt laval korda saatnud?

Meie legendaarne nali on ikka see, kuidas plaadiesitluskontserdil keeras Meelis oma puldist kliki kõlaritesse. Kes teab, see teab. (Naerab.)

Kuidas on lood sinu lavanärviga, kas enne lavale astumist hakkab jalg värisema ka? 

Muidugi, iga kord. Aga ma kipun arvama, et see on pigem hea, juhul muidugi, kui see närv lõpuks üle läheb. Üks mu kunagine klassiõde rääkis, kuidas ta käib langevarjuhüppeid tegemas ja et põhiline rõõm sellest on vabalangemine, enne kui vari lahti läheb, vaat see on kaif. Mul pole vajadust langevarjuhüpete järele, sest kui astun mikrofon käes lavale, on need esimesed paarkümmend sekundit täpselt samamoodi ehe vabalangemine.  Siis tuleb vari lahti ja enam jalg ei värise.

Mida tähendab sinu jaoks kuulsus, kuidas sina sellega toime tuled?

Et inimesed vaatavad Prismas järele, kui oled eelmisel õhtul telekas olnud? Vot ma ei teagi. Eestis on see kuulsuse asi natuke naljakas, nii väikses riigis pole ju kuigi keeruline tuntuks saada. Ma võtan suure komplimendina seda, kui keegi tuleb ja ütleb, et mulle väga meeldib see muusika, mida sa teed. Mitte, et „ou, kuule, ma tean küll, kes sa oled, su pilt oli Kroonikas“.

Eks see selgub ühel päeval, kui ma kuulsaks peaks saama. Esialgu ilmselt teen palju vigu – loen vihaseid netikommentaare, ütlen ajakirjandusele valesid asju, jään purjus peaga kuhugi pildi peale...

Videos „The Game“ sa tantsid ja teed seda väga hästi. Kus sa tantsimist oled õppinud? 

Oo, ma tänan väga, ma ei ole muidugi mingi tantsija, aga oma suureks rõõmuks olen tantsutrennis käinud DanceActis nüüd juba üle kuue aasta. See on erakordselt äge ja eriline koht ja kindlasti tänu DanceActi treenerite toetusele julgesin ka selle videoetteaste üldse plaani võtta.

Mida põnevat võiks tulevik sulle tuua, on ka juba uusi projekte ja pakkumisi tulnud?

Esimesel kohal on minu jaoks alati Tiger Milk, kirjutame juba mõnda aega uut materjali ja plaanime teist albumit. Kavas on ka üks teleprojekt, aga sellest ei tohi ma veel rääkida. (Naerab.)

Kuidas hoiad tasakaalu muusika ja isikliku elu vahel? 

Need hoiavad teineteist päris hästi tasakaalus.

Ütlesid enne, et sind inspireerib armastus. Kas sul on oma inspiratsiooniallikas kodus olemas, kas oled suhtes?

Jah. Sellest on keeruline midagi rääkida, sest mu armastatu pole ju valinud, et temast kuskil kirjutatakse. Ma püüan teda sellest säästa ja võimalikult vähe avaldada, aga siis võib jääda mulje, nagu see oleks tühine. Minu jaoks on see aga kõige tähtsam asi mu elus, muusikaga kõrvuti, valida ma ei suudaks, sest siis poleks ka enam millestki muusikat kirjutada. Ehk nii olekski ilus öelda, et ta on mu muusika, mida püüame võimalikult vähe rikkuda triviaalsete igapäevamuredega, seetõttu oleme otsustanud ka oma asju eraldi korterites hoida. 

Arvan, et kokkukolimine, eriti kiirustades, ongi põhiline suhete hukutaja. Kokku kolitakse tavaliselt materiaalsetel põhjustel, mugavusest või siis paanilisest soovist kedagi kinni hoida. Ma tahan, et minuga tahetakse koos olla, ma ei taha kedagi selleks sundida , sest vajan ka ise täpselt sama palju vabadust. Loodan ainult, et selleks kõigeks on piisavalt tarkust ja julgust.

Räägime veidikene ka unistustest. Millised on sinu kui muusiku unistused ja millised unistused eraelus?

Ma soovin, et mu muusika läheks inimestele korda, et see aitaks neid, kui neil on raske, ja jagaks neid hetki, kui süda tahab rõõmust rinnust välja hüpata. See on see, mida muusika minu jaoks teeb. 

Edevus minus loodab ka, et neid inimesi saab olema palju! Eraelus unistan kosmilisest, piirideta Armastusest, oskusest anda vabadust ja võimalusest elada ühel päeval palju soojemas kliimas.

Millal sa oled olnud oma eluga kõige rohkem rahul?

Praegu. Ja ma loodan, et vastan sellele alati nii.

Kas pead ennast edukaks?

Jah, sest see, mida ma teen, teeb mind õnnelikuks ja hämmastaval kombel võimaldab osta veini, kingi ja kalipsosid.Muidugi on hetki, kus ma ei saa endale kõike lubada, mida tahaksin, näiteks tahan kindlasti rohkem reisida, aga kui ikka midagi väga tahta, siis mängib elu selle kuidagi ka kätte.

Kas sa oled tiimi liige või nokitsed pigem üksinda?

Tiger Milkis olen ikka bändiliige ja pean teistega arvestama, aga üldiselt olen küll selline omaette nokitseja. Ilmselt on see suuresti seetõttu, et olen kasvanud üles üksiku lapsena (õed sündisid, kui olin juba täisealine) ja reeglina olin ka väiksena pigem täiskasvanute seltskonnas, nii et selline kambas hängija pole ma kunagi olnud.

Kuidas sa saad hakkama pingega?

Närvitsen ja elan seda täiesti õigustamatult oma lähedaste peal välja. Ei tahaks küll tunnistada, aga nii see käib ju tegelikult kõigil. Ma loodan, et olen ikka iga kord pärast vabandust palunud ja katsunud oma käitumist heastada. Mul on ka oma joogarutiin, aga eks ma olen sellega natuke laisk, see aitab väga hästi igasuguse jamaga mu peas toime tulla.

Sinu outfit EMA galakontserdi püüdis pilke ja andis palju kõneainet. Kas sul on oma õmbleja või stilist?

Oleks mul vaid oma stilist või õmbleja! Ma unistan sellest tegelikult päris tihti. Õmblen oma kleidid-kostüümid ise. Õnneks mu vanaema oli käsitööõpetaja ja ta on ka mind hästi õpetanud, nii et saan sellega enam-vähem hakkama. Eesti Muusikaauhinnad 2013 galal jäin ajakirjandusele vahele kleidiga, millel oli läbipaistev seelikuosa. Ilmselt oleksin pidanud sellele ka voodri õmblema, aga eelnev öö kulus lavakostüümile ja siis jäi see kleit, nagu ta oli. 

Kui palju sa argipäeval oma riietusele ja välimusele tähelepanu pöörad?

Eks ma katsun täitsa nässakana kodust mitte väljuda. See on ka ilmselt mu vanaema teene, sest triikimata seelikuga ikka poodi piima järele ei mindud!

Kas sul on välja kujunenud ka oma stiil? Kuidas seda nimetaksid?

Eklektiline. Ma võin minna peole hallide dresside ja nokkmütsiga täpselt samahästi kui turule pliiatsseelikus ja kontsadega. Ma tahaks loota, et ma pole täiesti maitselage, aga olen põhimõtteliselt nõus kandma igasuguseid pompoossusi. 

Sa oled kahtlemata väga särav ja kaunis naine. Küsin siis otse: mida sa sööd, et nii ilus oled?

Hahahaa, noh, võimalikult vähe, ütleme nii. Kuigi pean ütlema, et mul on teismelisest peale olnud väga probleemne näonahk ja paraku see täiskasvanuks saamisega iseenesest päris korda ei saanudki. Mõni aasta tagasi külastasin üle pika aja ka nahaarsti, määrisin aasta otsa hapet näkku ja ega erilist muutust näha polnud. Selle aasta kevadest hakkasin aga jooma OCOO ilujooki, kuna lihtsalt nägin tulemusi ühe oma väga hea sõbranna näol. Ma olen muidu igasuguste „suurte lubadustega“ toodete puhul jube skeptiline, aga hoolimata võrdlemisi ebaregulaarsest tarbimisest on see mu nahaga absoluutselt imesid teinud. 

Aga ilurituaalid?

Magan nii palju kui võimalik ja võtan meigi maha, ükskõik mis konditsioonis ma ka koju ei peaks saabuma. Teen trenni, joon palju vett, teen tihti maniküüri, õlitan juukseid. Katsun palju õues olla ja võimalikult vähe mossitada, sest hea tuju teeb inimesed raudselt ilusamaks.

Milline on sinu superpower?

I’m every woman.

Mis on kõige lahedam asi, mida sa oled teinud?

Ma pole kindel, et see on nüüd kõige lahedam asi, aga väga äge oli „International Bandi“ videos 68. aasta Stingrayga Kiltsi lennuväljal kihutada. Iga kord, kui operaator ütles „võtame uuesti“, andsin ikka väga rõõmsalt gaasi. Jaa, mulle väga meeldivad autod!

Kas usud juhustesse ja kui palju sinu elus on olnud õnnelikke juhuseid? 

Ühes mu lemmikraamatus, Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“, arutatakse pikalt juhuste ja saatuse üle. Autor väidab, et naised usuvad pigem saatusesse, mehed juhustesse, kuigi see annab kokkuvõttes sama välja. Mina naiselikult usun vist küll pigem saatusesse, et no ju see pidi nii minema, ja näen juhuseid pigem märkidena. Igal juhul on õnnelikke juhuseid või saatuslikke käike olnud mu elus väga palju, ma ei oleks muidu täna siin, kus olen. 

Eva, mis on see, mida keegi veel sinu kohta ei tea?

Õnneks mul ei ole nii suuri saladusi, mida mitte keegi ei tohiks teada. Aga ma olen õudne tönnija, seda inimesed tavaliselt minust ei usuks, mul tõmbavad ikka igasugused asjad silma märjaks.

Kes tahad sa olla aastaks 2015?

Parem mina.

 

 

Tekst: Marget Haug

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar Shopping sügis 2013

[gallery ids="1996288,1996299,1996307,1996315,1996324,1996337,1996346,1996355"]