Helena-Reet: Ei ole vaja küsida ´miks?´ või ´milleks?´

39 kommentaari

Lesisin kell seitse hommikul veel voodis ja hõikasin mehele kööki: „
Oskad sa ütelda, mis on kolm lemmikasja, mida rasedale teha meeldib?“
Ta vastas nagu kuulipildujast: „Söömine ja magamine“… siis tekkis paus.

Lesisin kell seitse hommikul veel voodis ja hõikasin mehele kööki: „ Oskad sa ütelda, mis on kolm lemmikasja, mida rasedale teha meeldib?“ Ta vastas nagu kuulipildujast: „Söömine ja magamine“… siis tekkis paus.


Ma olin ise unustanud oma lemmikutereast magamise. Kuidas see võimalik on? Aina magaks ju. Äkki ununes see seetõttu, et seda tahaks aga ei saa, niipalju kui sooviks. Pidin siis oma küsimuse ümber formuleerima: „No jah, sul on õigus, ma unustasin magamise. Söömine on õige vastus, aga paku kaks asja veel!“ Mees oli jännis, ei osanud midagi ütelda. Kannatamatu nagu ma olen, ei lasknud tal ka kaua nuputada vaid juba pahvatasin õige vastuse iseenda küsimusele.

Kui muretsemist mitte tegevuseks nimetada, siis mis on need asjad, mida rasedana kõige enam teha meeldib? Ma ei tea kuidas on lood teiega, aga minu vastus oli selline: „Nii… söömine, magamine, lastepoodides käimine ja lasteasjade kokkuostmine, mööbli paigutamine ja sahtlite sorteerimine.“ Kohal, kus mainisin mööbli ümberpaigutamist, tuli köögist jälle nagu kuulipildujast: „Vaata, et sa jälle ei hakka siin midagi ümber paigutama ja ennast venitama“. Hahaaa naersin ja vastasin „Ei hakka, ära karda, kõik on juba ümber paigutatud!“

Magamine ja söömine meeldib vist tõesti kõigile rasedatele. Olen juba ammu loobunud mõttest, et keegi ütleb minu kohta näiteks „habras“, sest kehakaal kasvab sama jõudsalt nagu söögiisugi. Kunagi, kui olin väga palju kordi saledam, kuulsin kuidas kaks meest omavahel arutasid ja üks ütles teisele: „Ta on armas, onju? Kohe selline habras!“ Jutt käis ühest vene tüdrukust. Ma mõtlesin kibedalt, et ütleks keegi minu kohta ka kunagi „habras“. „Peenike“, „ilus“, „seksikas“, „armas“ jne…. seda kõike olen enda kohta kuulnud, rääkimata sellest et „oi, oled alla võtnud“, aga „habras“ – see on täiesti eri kategooria. See on see, mida tahaks enda kohta kuulda ja mis tõukaks lausa anorektikuks, kui oleks vähegi madalam enesehinnang ja suurem sõltuvus avalikust arvamusest. Aga selle kiire asjaga on hetkel õnneks aega küll. Rasedus on see õnnistatud aeg, mil enamjaolt, ma rõhutan sõna enamjaolt, mis ei tähenda sugugi, et kogu aeg, on söömine ja kasvav kehakaal suhteliselt teisejärguline ja mitte nii häiriv kui juba näiteks mõned kuud peale sünnitust. Rääkimata pidevast murest enne rasedust ja eriti pidevast murest, kui oled veel vallaline. (murdsin viimase tüki 100-grammisest šokolaadist).

Lastepoed on midagi super-muper mõnusat! Vot, kui saaks, siis ainult käiks mööda erinevaid lastekauplusi. Vaataks lasteriideid, mänguasju, albumeid, lutte, kärusid jne. Mida iganes. Lapsel võib ju kõike vaja minna. Ma ei hakka ütlemagi, et mähkmeid on varutud mul vist juba aasta jagu ja kõiki erinevaid sorte. Ma ei tea ju, millise mähkme lapse pepu kõige meelsamini omaks tunnistab? Body´sid ja püksikesi on ka väga mõnus osta. Kuigi esimesest lapsest jäi järgi meeletu hunnik riideid, tahaks ikka, et ka järgmine laps saaks midagi päris oma. Kogu aeg tundub, et midagi on veel puudu. Oiii, ja sama mõnus, kui on poes asjade uurimine, või siis ka nende ostmine, on õhtul kodus nende asjade vaatamine ja mehele näitamine. Mul on pakitud (loe: juba viiskümmend korda ümberpakitud) kott, mille haiglasse plaanin kaasa võtta. Seal on eraldi siis minu ja lapse ja mehe jaoks asjad. Kõige lemmikum on muidugi see lapse jaoks kaasapakitud pambuke. Mu mees on sunnitud vaatama seda oma kord nädalas kindlasti. No mulle lihtsalt meeldib talle näidata, et vaata, no vaata kui väike ja armas pluus või nii nunnud püksid. Ja siis kui ma ütlen: „Onju armsad, nii nunnud ja nii väikesed ja mõtle, et varsti on nende sees pisike tibuke!“ ning tema vastab iga kord „Jah!“. Oi, see ostu-vaatamise ja imetlemise rituaal on lihtsalt mega!

Pesapunumise instinkt on samuti tugev. Lisaks sellele, et hangeldan ja varun kõike kokku, on hirmus tung ka asju paigutada ja korrastada. Kuhu panna teise lapse voodi? Kuhu panna mähkimislaud? Millisesse sahtlisse panna noorema tütre Estella asjad ja kuhu panna tulevase ilmakodaniku asjakesed? Paljud asjad tunduvad, et on vale koha peal ja vajavad ümberpaigutamist, läbipesemist või korrastamist. Pool seda siblimist on muidugi täiesti kasutu, aga… no saage aru, seda lihtsalt on tarvis teha. Parem on, kui te rasedalt ei küsi „miks“ ja „milleks“ küsimusi. Minu lemmikraamat on hetkel Dorling Kindersley „Ema ja laps“. See on nagu piibel lauanurgal ja nagu korraliku koolilapse töövihik – kõik vajalik alla joonitud, ümber ringitatud ja kapsaks lehitsetud. Peatüki all „sünnituseks valmistumine“ on muuseas ka lõik, et külmkappi peab varuma toitu. Nonii, näete, nii patoloogiliseks kisub juba mõtlemise. Kuigi elame ju ajastul, kui kõik on saada ja tean, et kui miskit on vaja, siis saab selle kümne minutiga poest, tekkis juba mõte, et peaks keldri ka stuffi tuupi täis ostma. Ei tee ju paha, kui seal mineraalvett, konserve ja mahlu rohkem on, kui lähiajal vaja läheb.

Estellat, oma esimest tütart oodates, sai ostetud valmis isegi lapse mängumaja. No kas sellel oli mõtet? Isegi mina võin ütelda täna, et see sai juba liiast. Midagi viis aastat varem valmis osta, selleks on võimelised ainult rasedad, isegi mitte kõik rasedad… vaid mõned raskemakujulised eksemplarid.

Sellised on minu lemmiktegevused oodates viimast kuud teist last. Kuigi, enam väga selgelt ei meenu, olid minu meelest ka esimest last oodates samad lemmiktegevused. Estellat oodates aga oli lisaks sellele top neljale veel eriline huvi kõike pere-, lapse- ja beebidega seonduvat materjali lugeda. Mitmeid kordi ja põhjalikult. Lapse ootamine ongi üks suur ettevalmistus, seda nii psüühiliselt kui reaalselt last oodates. Ettevalmistus uueks eluks, uueks leheküljeks, uueks armastuseks – sest just seda kõike iga uus lapseke meie ellu toob!

 
Millised olid/on Sinu lemmiktegevused last oodates?


/Helena-Reet Ennet/