Helena-Reet: Kas ühekordsest abist on kasu?

...........................................

AVATUD BEEBIBUDUAAR - Persoonilood, beebipäevik, beebi- ja pereuudised, erinevad huvitavad artiklid ja palju muud huvitavat! Tule vaata ja kommenteeri: http://www.buduaar.ee/beebi/. Iga nädal loosime välja ka auhindu lugejate ja kommenteerijate vahel!

SOS Lasteküla Eesti Ühingu tegevdirektor Margus Oro kirjutas Postimehele huvitava artikli: "Kas lapsed on vaid «märgid», mis müüvad?"

"Eluolu paranedes kasvab nende inimeste hulk, kes head teha sooviksid", räägib Oro. "Olen kohanud palju häid inimesi, kes seda siiralt soovivad. Head saab teha mitmeti, kuid minu meelest vajab heategemine samasugust mõtestatud sihiseadmist nagu ettevõtlus, kus hea ettevõte seab endale eesmärke valitud äris püsimiseks. Kaaludes ja mõeldes, millist kasu ühest või teisest tegevusest sünnib. Vaatan ja kuulan rõõmuga, kuidas laste hoolekande valdkonnas üha rohkem annetusi tehakse ja vabaühendusi tekib. Igaüks püüab omal moel kaasa aidata sellele, et laste elu paraneks ja teatud osas see nii ka läheb."

"Samas ei unustata ka ennast pildile paigutada, sest lapsed on «märgid», mis müüvad. Minu meelest peaksime endale selgeks tegema, et ühekordne suure hulga laste kokkuvedamine massiüritusele või ühekordse kampaania korraldamine on küll tore ja silmapaistev ettevõtmine, aga sellele järgneb alati hall argipäev, mida ühekordselt sellesse «ärisse» sukeldujad kuidagi tähele ei taha panna. Lapsed aga küll. Küsimus on väärtushinnangutes. Kui ei jagu vahendeid esmasteks teenusteks lapse heaolu parandamisel ja arengus edasijõudmisel, siis kas ei peaks keskenduma just nendele vajadustele, et tegelikke tulemusi saavutada?"

Margus Oro arutleb, et miks arvab keegi, et kui üks kord lapsele midagi head lubada, oskab noor inimene aru saada, et see on erand ja tõesti ainult üks kord? Laps tahab teada, miks ei või tulla teist ja kolmandat korda. Et kuidas siis eelmine kord see või see «heategija» raha leidis? "Märkan ühekordseid algatusi ja lühiajalisi projekte, mis tähtedena heategevustaevasse tõusevad ja siis langedes kustuvad ning lagunevad. Toome lapsed kokku, anname palju ja lähme laiali. Ei ole tähtis anda üks kord ja palju, vaid mitmeid kordi ja vähe."

Väga mõtlemapanev tekst. Kuigi mina abivajavate laste ja sellelaadse heategevusega nii tihedalt kokku ei puutu, on minu arvamus natuke teine. Jah, on inimesi, kes sihikindlalt reklaamivad ennast ja oma firmat ning justkui suitsukatteks on mõnele abi vajajale annetus kogutud ja kära selle ümber on suurem kui asi väärt aga mis on siiski halba ühekordses annetuses? Oletame, et mul on vaba raha hetkel 10000 näiteks ja täna ma mõtlen, et annan selle ühele lastekodulapsele või üksikemale. Järgmine kuu ta seda minult ei saa, sest mul endalgi pole. Kas sellest väikesest ja sellele inimesele võibolla minupoolt ühekordsest abist siis tõesti polnud tolku? Kas väärtushinnang on mul tõesti nii paigast ära, et ma isegi aru ei saa et see paigast on? Mina arvan, et igasugune abi, ka ühekordne on hea kui see südamest tuleb ja vajalik ka abisaajale. Hall argipäev ei ole vaid vaestel ja abivajajatel - mured, probleemid ja raskused on kõikidel ja elu üks suurimaid oskusi on olla paindlik. Kõik päevad polegi vennad. Mitte kellegil.

Aga kuidas siis ikkagi aidata, kui aidata tahaks aga regulaarselt selleks võimalust pole?

/Toimetas: Helena-Reet Ennet/