Helena-Reet: Kes ei tahaks armastada ja olla armastatud?

66 kommentaari

Lapsega kooselu on üks suur „orgunn“. Ei ole asja, mida saaks
etteplaneerimata teha. Kui vanasti tuli kell neli päeval mõte sõita
välismaale, siis kell kaheksa istusin juba lennukis. Täna need asjad
enam nii ei ole…

Lapsega kooselu on üks suur „orgunn“. Ei ole asja, mida saaks etteplaneerimata teha. Kui vanasti tuli kell neli päeval mõte sõita välismaale, siis kell kaheksa istusin juba lennukis. Täna need asjad enam nii ei ole. Kas kahjuks või rõõmuks, seda ma täpselt ei tea. Üksinda elades mõtled peaasjalikult vaid sellele, keda õhtul külla kutsuda, kuhu välja minna või kuidas endale hea mees leida. Perekeskne elu aga on täis kohustusi, arvestamist ja kompromisse.

Rasedana käivad peast läbi kahesed mõtted – tahaks veel ja veel lapsi ning teisalt, et appi, kas ma suudan kahegagi hakkama saada. Ühe lapsega väljaminek on juba suur ettevõtmine, eriti meie kliimas talviti. Söödad kõhu täis, paned pool tundi mängu ja tagaajamise saatel riidesse, siis avastad, et vahetult enne õue minekut on tulnud lapsel kaka püksi. Võtad lapse riidest lahti, pesed puhtaks ja hakkab uuesti üks riidetrall. Siis tunned, et vajaksid ise dušši alla minekut. Selg märg, ühes käes kott, teises laps, saad lõpuks õue. Hiljuti käis mul külas üks sõbranna, kellel on kaks tillukest last, üks kolmene ja teine natuke alla aasta. Läksime välja ja ta vaatas mulle sellise pilguga otsa nagu seda teeksid kaks tuttavat meest kes juhuslikult kohtuvad bordellis. Midagi ütelda polnud vaja. Me mõistsime üksteist pilgust. Kahe lapse riietamine on topelt sama vaev ja ettevõtmine. Kõigest kolmveerand tundi ja me olimegi valmis.

Oodates teist last on tunne hoopis teine. Esimese ootuse teadmatus ei lase niipalju muretseda kui teise raseduse teadlikkus. Ei ole vist ühelegi rasedale tundmatud hirmud stiilis, et kas laps sünnib ikka terve, kuidas kulgeb sünnitus, kas ma saan tema kasvatamisega hakkama jne. Lisandub hirm esimese lapse pärast – kuidas ta suhtub oma õesse-vennasse, ega ta ei solvu, kuidas ma jõuan neile mõlemale võrdselt tähelepanu jagada. Kui mul oli ainult Estella, siis ma mõtlesin, et kuidas on võimalik üldse rohkem lapsi saada, ma armastan teda ju nii palju, et võimatu on kedagi veel nii armastada. Nüüd aga kui teine laps liigutab kõhus on tunne ja teadmine hoopis teine. Kui veel kolmandal raseduskuul ei tundnud ma suurt sidet tulevase lapsega, siis nüüd, juba enne kui ta mul veel olemas on, kardan paaniliselt tema kaotust. Mäletan, kui Estella sündis, siis märkisin kalendrisse iga nädala peale: Estella 1-nädalane, Estella 2-nädalane, Estella 3-nädalane jne. Ma ei julgenud kunagi rohkem kui paar nädalat ette kirjutada. Kartsin, et kui mingil põhjusel peaks juhtuma, et teda pole ja ma siis vaatan kalendrist tema „sünnipäeva“, lähen lihtsalt lolliks.

Huvitav on see, kuidas rase suudab mõelda kõige süngemaid mõtteid, kuidas suudab silme ette manada kõige jubedamaid stsenaariume. Kui Estella oli kuu aega vana, käisin ma esimest korda elus matustel. Need olid vanaema matused ning ma ei suutnud seal seista, sest pidevalt läks mõte sellele, et kui see oleks Estella matus, kuidas ma seda üle elaks… nägin vaimusilmas ennast ise sinna hauda hüppamas. Meeletud mõtted ja emotsioonid – sellepärast kirjutataksegi kõikjal, et ärge torkige ega ärritage rasedaid ja väikelaste emasid, mõistke neid, toetage ning katsuge mõista nende tujusid. Rase naine ei ole päris normaalne, sest hormoonid ja tunded on tõeliselt sassis. Nutt on kergelt varuks, emotsioonid keeravad tuure nagu uue Bemari mootor gaasi andes, masendavad lood ei unune peale lugemist vaid neid on vaja veel korduvalt ja korduvalt läbi mõelda ja mehega arutada, et miks ta ikka nii tegi, miks see ikka nii on ja kuidas ometi nii jne.

Öösiti puudub uni, jalad on paistes ja mõtted töötavad vahetpidamata. Plaanid on tehtud pooleks aastaks ette, tihti paljud asjad kuu aega ette tunnise täpsusega. Uskumatu! Kalender on kirju, mis asja ma küll planeerin niimoodi? Aastaku plaane teen või? Korraga on vaja kõike juhtida, järgida, ette valmistada, täiendada… See on nii väsitav. See on ka nii igav, sest mina, kes ma olin veel mõned aastad tagasi harjunud elama teadmatuses homse päeva ees, tean juba suhteliselt täpselt, mida ma teen, kus ma olen jne a la 4. juunil või 2. augustil.

„Armastada ja olla armastatud! Olla vajatud!“ – see on tunne, mida enamus meist soovib ja ihkab. See on ülev tunne, see on lahedam kui üksi kodus filme vaadata ja veini juua, see on ülevam kui äkkplaane ja otsuseid teha. Aga nagu kõik asjad siin maailmas, on ka sellel oma hind. Maailmas pole midagi tasuta. Selle hind on arvestamine teistega. See ei ole lihtne, aga see muudab elu. Enamasti paremaks ja täiuslikumaks.

Mul on sünnitamiseni jäänud: variant a) üks päev, variant b) üks nädal või variant c) kaks nädalat – vot sellise teadmisega elan täna. Arstid on ütelnud täpselt kolm kuupäeva – 16. mai, 25. mai ja 31. mai. Iga päev algab ettevalmistusega haiglasse minekuks. Maja peab korda jääma, Estella tuleb selleks ajaks vanemate juurde paigutada, pesu peab pestud olema, ise peab korras olema. Dämmit…ma depileerin jalgu juba iga päev (kes ei tea, seda tehakse üks- kaks korda kuus tavaliselt). Nii ongi iga päev üks suur suurpuhastus, „orgunn“ ja mõtlemine, rääkimata varjatud hirmudest sünnitamise ja sellele järgneva ees. Hirm teadmatuse ees on suurem kui hirm reaalselt ise. Ma loodan, et kõik läheb hästi! Ma loodan, et laps sünnib tubli ja terve ja ma saan ilusti temaga – nende mõlemaga hakkama. Ma olen kindel, et minu ellu lisandub peagi veel üks armastus!


/Helena-Reet Ennet/