Helena-Reet: Rohkem lapsi meie ümber, mitte lastest targutajaid!

Suvi on läbi. Suvi, mida pole tegelikult olnudki. Vahepeal on palju asju juhtunud. Paljud asjad on muutunud, paljud elud muutunud ja paljud suhted muutunud, paljud väärtushinnangud ümber kujundatud, paljud lapsed sündinud ning mitmed perekonnad koosseisu, suhtumist, vaateid ning arvamusi muutnud ning ümber kujundanud.

Majas valitseb mõnus vaikus. Lapsed magavad. Mõtted uitavad ringi. Ma pole pikka aega teile kirjutanud. Miks? Mitte sellepärast, et mul nii kolekiire elu oleks. Ei. Mitte sellepärast, et mul nii meeletult tegemisi oleks. Mitte sellepärast, et laste kõrvalt ei ole aega. Deem, olgem ausad, ma pole lihtsalt viitsinud. Ega teiegi ei viitsi alati kõike teha, vägagi tihti puudub motivatsioon. Ah et mis motivatsioon? Veel ausamalt – tihti tunduvad väga paljud asjad lihtsalt väga mõttetud. See selleks. Mida kuradit te mu kirjutistest otsite? Õpetust? Saladusi? Kogemusi? Klatši? Iga inimese, naise, tüdruku, ema elu sõltub just konkreetsest inimesest, kellelegi õpetusi jagada on suht mõttetu. Kogemusi ja mõtteid vahetada samas nii mõttetu polegi. Mõttetu on siis, kui targutavad inimesed, kes pole asjaga kursis. Rasedad, noored emad (ka isad) ja väikeste laste vanemad on aga omaette klass.

What the f… teab keegi lastetu kobiseda laste teemal? Ei teagi. Mind isiklikult häirivad mingite nolkide ja/või võhikute väljaütlemised, et mina kasvataks lapsi nii või naa, mina pühenduks nii ja naa, teeksin asju nii ja teisiti. Saagu enne laps(ed), siis kukkugu sõna võtma. Kuidas on võimalik, et seadusi, mis lapsi puudutavad, võtavad vastu ja koostavad suuresti inimesed, kes pole eales lapsega kolm tundigi koos olnud, nende mähkmeid vahetanud, nendega aega veetnud, neile oma elu pühendanud – inimesed, kes on laste kasvatamisest ja lapsevanemaks olemisest sama kaugel, kui Eesti on Cape Hornist. Ja ärge teie ka küsige, mis see viimane on, või kus ta asub. Kuidas on võimalik, et laste teemal pruugivad suud inimesed, kelle elu eesmärk on korra (või siis mitmeid kordi) SL-is oma näolappi imetleda ja kes ei tea ei lastest ega nende kasvatamisest midagi? Miks räägivad inimesed veendunult teemadel, millest nad midagi ei tea? Miks inimesed üldse nii vähe asjadest teavad? Kuidas on võimalik, et nii suur mass inimesi nii rumalad on? Kuidas on võimalik et Eesti meelelahutus-ajaviite-haridus portaalid ja ajakirjad nii hullupööra inimesi (loe: lugejaid) "kotivad"? Miks peavad inimesed lugema paari-kümne, võibolla ehk paarikümne totaka tegemistest? Kõik on müüdav, kõike müüakse. Kõike müüakse ja odavalt. Enda aktiivsed turustajad aga arvavad, et on ainulaadsed ja kõrgelt makstud. Millal küll võtavad meedias sõna inimesed, kes on paar aastat koolis käinud, kes omavad isiklikku arvamust, kes on kursis asjadega, millest nad räägivad, kes räägivad asjadest, millest nad mõtlevad, mitte lugudest, mis neile on suhu pandud, mitte lugudest, mis nende mainet siluvad või olematut IQ-d upitavad, mitte lugudest, mis on kahepalgelised ja võltsid. Noh, tegelikult selliseid autoreid on ka ikka, aga kahjuks vähe.

Mina ühinen arvamusega, et "asjad, millele oma raha pühendad, räägivad sinu elufilosoofiast, mitte filosofeerimine nende asjade keskel, ning pole oluline, kui suured võimalused elu kingib, oluline on teada, et kõige kitsamadki võimalused pakuvad piisavalt ruumi armastuse osutamisele. Tähtis on teada, et inimeses kasvab see, mida ta jagab!" Meie väikese konnatiigikese arvamusliidrid on enamasti oma ütlustes arvamusel "the play was great success, but the audience was a disaster" aga tegelikkus on see, et "art never expresses anything but itself". See, kes nõnda targalt ütles, peaks teil teada olema. Kui rahvas ei plaksuta, siis etteaste on läbikukkunud. Tihti ollakse endast põhjuseta liiga heal arvamusel, põhjuseta ollakse ülbe, põhjuseta ülbitsetakse ja põhjuseta solvatakse.

Kui inimene, kes on kasvanud üles niisuguse kultuuriga ühiskonnas, mis surub maha psüühikanähtusi, peaks kokku puutuma tõelise vaimse fenomeniga, tekitab see temas tõelise šoki. Samasugune šokk tekib inimestega, kes elavad liigselt ettekirjutatud normide järgi, inimestega, kes on üleöö "targaks" saanud ja inimestega, kes on nö "uhkeks muutunud". Oi kuidas mulle meeldis üks memmeke, kes "Reporteris" ütles, et ma olin uhke oma poja üle, aga vaadake, mis temast on saanud. Ta ütles, et inimesed ei tohi uhkeks muutuda. Uhkus on kurjast. Ma olen temaga nõus. Uhkus on kurjast. Armastust ja headust tuleb jagada ja armastusse uskuda. Uhkus, upitamine ja vale on nõme – vähemalt minu silmis. Eriti kahepalgelisus. Samuti, miks ei jää inimesed oma liistude juurde? Miks ei aeta oma kindlat rida? Miks proovitakse olla nagu hunt Kriimsilm, kellel küll mitu ametit, aga ükski nendest välja ei kuku? Igas olekus ja olukorras proovitakse kujundlikult olla hermafrodiidid. Einsteini relatiivsusteooria järgi võib aja kulg võimsates gravitatsiooniväljades märgatavalt aeglustuda. Kui minu võimuses oleks, siis ma tekitaks need gravitatsiooniväljad, et leida teile aega mõtlemiseks. Mõtlemaks, mida te ütlete või mida teile öeldakse, mõtlemaks, mida uskuda ja mida mitte ning mõtlemaks ja ütlemaks asju, millest te midagi teate. Kui minu võimuses oleks, siis ma suunaks teid aega, kus päevi ei kiirustatud kunagi tagant ja kellad olid suured, nii et tundide vahel oli küllaldaselt ruumi.

Siinkohal on vist piisavalt valjusti välja karjutud ning samas kohati tekitatud niisugune sõnaline rosolje, et nii ridade vahelt lugeja kui juhmima mõttelennuga inimene peaks aru saama, mida öelda on tahetud: "võta sõna siis, kui midagi öelda on või räägid millestki, millest sa tead!"

Lapsed ei tunne kella (täpsustus: väikesed lapsed ei tunne kella). Lapsed ei kiirusta aega tagant. Lapsed ei valeta (täpsustus: väikesed lapsed ei valeta). Lapsed mõtlevad ja analüüsivad asju tihti paremini, põhjalikumalt ja täpsemalt kui täiskasvanud. Lapsed muudavad väärtushinnanguid, vaateid ja suhtumist. Lapsed muudavad tundeid ja lapsed kujundavad elu. Meie, kes me tunneme kella ja kiirustame tihti aega liiga palju tagant, võiksime võtta lastelt õppust. Rohkem aega lastele ja lastega! Rohkem fantaasiat! Rohkem ausust! Rohkem lapsi meie ümber, mitte lastest targutajaid!

/Helena-Reet Ennet/