Hingedepäeva eri: Kati Murutar usub hingedesse

Kas ja mis on sinu kamina või paviljoni nimi? Kui sa pole nii loovalt romantiline, et paned oma asjadele - abilistele - ümbritsejatele - teenistujatele lausa nimesid – siis seda usud sa ilmselt ikka, et esemetel ja masinatel, riistadel ja ehitistel on hing. Üks ja sama mikser või vahvliküpsetaja – samasugune ja sama firma töö – on alati erinev.

Igas peres ja iga omaniku-kasutaja käes tuleb karbist välja täiesti erinev masin-isiksus.
Ilmselt on ehitiste ja loominguga, aparaatide ja asjadega umbes sama asi, mis inimhingedegagi. Kui laps sünnib, ühinevad temas isa, ema – ja veel Keegi. See keegi või miski teebki erinevateks ja erilisteks isiksusteks ka meid ümbritseva mateeria vormid. Olgu need kingad või kabrioletid – nad on hingega isiksused!

See tõsiasi meenus mulle värskelt ja jõuliselt, kui Peugeot autode uus maaletooja palus mul ühel nädalavahetusel tegusalt katsetada vastset Peugeot Tepee mudelit. Tepee tähendab muide püstkoda! Tegin sellega oma tavalisi sõite – sõitsin erinevatesse Eesti servadesse artiklite jaoks materjale koguma, voorisin talli vahet, tõin sõprade juurest hobuste jaoks õunu. Minuga kaasa kulgenud laste suust aga kuulsin sõnumit, mille pärast oligi vaja vastu võtta pakkumine üht uut autot proovida. Pakkumised ongi vaja vastu võtta.

„Kõigevägevam“ saadab inimestele pakkumised selleks, et neid liikuma panna. Kui sa oled kolm aastat ühe sõidukiga harjunud, kannad teda nagu tuttavlikku jopet. Uus kombinatsioon pedaale-armatuurlauda-mugavusi-disaini paneb liikuma midagi enamat kui vaid su enda punktist A punkti B. Kogesin küll jah, et too – minu Expert bussiga võrreldes väike – tarbeauto on kerge ja kiire, mugav ja elegantne. Mistahes marki uus auto on mõnus. Ükski kaubamärk ei paiska turule uusi mudeleid, mis poleks ökonoomsed – ja kõik need teised tõele vastavad võõrsõnad. Aga avastasin veel midagi. Mille pärast mulle see ülesanne saadetigi.

Kui auto öisel maanteesõidul tuuleiili käes õhku hüppas, ütlesin talle: “Kuss, beib!”
“Kas ta on plika või?” küsis üks tütardest, kellele see uue auto lõhnaga vilgas tirts eriti meeldis.
“Loomulikult – vaata, missugune ümar pepu, kerge minek ja puusanõks!” Ja mõtlesin ühtlasi kogu oma sümpaatia ja tolerantsi juures geide suhtes, et naiselikult elegantsed esemed ilmselt siiski moodsad kunstimehed pole…

Mu enese punane buss on poiss. Tema nimi on Soprano. Algusest peale – ehkki haagisekonks hobutreileri vedamiseks lisandus pisut hiljem. Ta on kõlava tämbriga, otsustav ja kindel, nahaalse näo ja heatahtliku pilguga Soprano. Eelmine, samuti kaubikupõhine majapidamis-masin oli Partner ning tema nimi oli Diiselbuuts. Seal sees sündisid mu bernhardinnal kutsikad ning väikseks jäi partner nii hobutreileri vedamise tarviduse tõttu kui seepärast, et üks sõidu ajal sündinud kutsikatest jäi perre ning kaks korda sada kilo on päris suur elus-koorem.

Tean üsna arvukalt teisigi nimega autosid. Mu mehevennal oli kunagi pirakas hall Ford nimega Volhard. Mu tädipojal oli pikka aega vanatüübiline matsakas mersu Matilda. Ühel tuttaval oli täpselt sama marki mersu nimi Adolf. Kusjuures – ilma et asised detailid erinenuks, üks oligi tädi ja teine onu! Lihtsalt.

Mul on teekaaslasi, kelle kamina nimi on Karla, supelmaja Sohvi ja kohvimasin Felix. Need ehitised ja tarbeesemed ühendavad paare ja peresid teenides just tänu nimedele – mis annavad tunnistust sellest, et nad on isiksused ja neil on hinged! Nad kuuluvad inside-naljade, jagatud saladuste ja pika slepiga ühisosa  hulka. Mida rohkem meie ümber elu on – ja mida enamates mateeria vormides me elu ja hinge näeme – seda parem ju. Elu toob kaasa hoolimise. Ja tunded. Ja õige liikumise.

Kogemus võõra ja ajutise auto proovimisega tuletas mulle paradoksaalsel kombel meelde mu kõige esimese auto. 15aastase seda-liiki-kodumasinate kasutamise staaži juures on neid olnud sobivaid ja sobimatuid – nagu ka inim-teekaaslased üksteise ellu klapivad või mitte. See esimene oli 1984. aasta Škoda. Mootor taga ja pakiruum ees. Käigukasti pikad vardad tirisesid põhja all, kui kiirus üle 90 tõusis ning nimi oli tal Škodillac. Toimekas ja tragi nösu – pehmekollakat karva ja mulle kangesti armas.

Kui kogu hõim ja sõpruskond sõitis Võrtsjärve ääres Tondisaare maratonile, läksin mina potipõllumaale kartuleid muldama, titt tagaistmel. Endast oli hale, silmad vees – ja liikuva liivaga metsavaheteel panin tagasillaveo ja nadi juhtimisoskuse tõttu seedermändi. Lapse püüdsin instinktiivselt kinni ja ta ei saanud kriimugi. Looduskaitse-aluse puuga ei juhtunud midagi. Armatuurlaud lõikus mulle põlvedesse, nii et kaotasin, laps süles, mitu kilomeetrit külapoodi liibates päris palju verd ja oli üksjagu õmblemist. Aga vastu puud kokku käkerdunud esiosaga autokene sai surma. Tema tagaosa, kus mootor oli, läks elundidoonorluse korras ühele papile tolle analoogse auto juppideks. Minu jaoks oli mu esimene surnud.

Nutsin, näoli tema kortsus nosu peal, nagu sõber oleks siit-ilmast lahkunud. Ja eks ta oligi ju. Pärast tuli väike Opel, siis Ford, siis plõksuvate silmadega sportlik Honda, Kia linnadžiip, veel üks Honda – ning siis Diiselbuuts ja Soprano. Aga esimese pärast ahastamine on eredalt hinges.

Eks paljudel teistelgi. Liiklusstatistika, mis igapäevastes maantee-rindeteadetes inimeste katki ja hingusele minekust räägib, tähendab ju ühtlasi, et ka need autod kui isiksused läksid katki või hingusele. Isiksused. Hingestatud sünergia, mille moodustas disaineri idee, tehaserahva töö, kaupmehe tragidus– ja veel Miski. Piraki. Autode paradiisis on iga päevaga aina enam neid hingi. Ja autode paradiisi kõrval on hüljatud-põletatud-lammutatud majade paradiis. Sakala keskus, naabertalu… Kas ja kes nende hingede mälestuseks küünla paneb?

Hingede aja alguses küünalt süüdates meenutan mina igatahes küll ka neid asju kui hingelisi, kes mind teeninud on. Eriti kui nad mu süü läbi hukka on saanud. Kusjuures see on täiesti omanikutundeta, omamiskireta tänu-küünal ja meenutus õppetunnist.  

Kati Murutar