Itaalia Vogue´i poolt tunnustatud moefotograaf Filippo Caroti karjäär algas Eestis!

Itaalia Vogue´i poolt tunnustatud moefotograaf Filippo Caroti karjäär algas Eestis!

Andekas moefotograaf Filippo Caroti on sündinud ning üles kasvanud Roomas, kuid tema karjäär sai alguse siin, Eestis. Praeguseks ülemaailmselt tunnustatud fotograaf pole oma ametit kunagi koolis õppinud ning leiab, et andekus on pigem see, tänu millele mees on täna seal, kus ta on. Nimelt kolis Filippo hiljuti Londonisse, et hakata koostööd tegema sealsete suurnimedega. Kindlasti on tänu Filippo tulekule Eestisse ka siinne moefotograafia märkimisväärselt edasi arenenud. Buduaarile räägib mees, kuidas ja miks ta Eestisse elama sattus ja kes on need olulised eeskujud, kes tema elus suurt ja olulist rolli on mänginud.

Andekas moefotograaf Filippo Caroti on sündinud ning üles kasvanud Roomas, kuid tema karjäär sai alguse siin, Eestis. Praeguseks ülemaailmselt tunnustatud fotograaf pole oma ametit kunagi koolis õppinud ning leiab, et andekus on pigem see, tänu millele mees on täna seal, kus ta on. Nimelt kolis Filippo hiljuti Londonisse, et hakata koostööd tegema sealsete suurnimedega. Kindlasti on tänu Filippo tulekule Eestisse ka siinne moefotograafia märkimisväärselt edasi arenenud. Buduaarile räägib mees, kuidas ja miks ta Eestisse elama sattus ja kes on need olulised eeskujud, kes tema elus suurt ja olulist rolli on mänginud.

Kuidas avastasid enda jaoks fotograafia?

Alguses tegelesin pildistamisega hobikorras, 1997. aastal ostsin endale esimese käsiraamatu, kus olid põhilised pildistamistehnikad lahti seletatud. Mida rohkem seda lugesin, erinevaid tehnikaid katsetasin, seda enam hakkasin mõistma, et fotograafia õppimine koolis on mõttetu, sest tegelikult koosneb hea foto 1% pildistamisetehnikatest ning ülejäänud 99% põhineb andekusel. Professionaalne fotograaf oskab teha suurepärase pildi ka kõige armetuma kaameraga, ka kõige inetumas paigas, ka olematu valgusega. Minust sai väga sage raamatupoodide külastaja, võisin seal tundide viisi istuda. Olin samal ajal ka üliõpilane, seega iga päev peale loenguid suundusin järjekordsesse raamatupoodi ning vaikselt suutsin kokku osta oma väikese raamatukogu, kus olid esindatud minu suurimad eeskujud: Penn, Newton, Horst, Watson, Tress, Hurrell, Newmann, Sieff ja veel mitmed teised. Hakkasin mõistma valguse saladusi, kuidas panna pilt elama ja vastu rääkima. Ajapikku sain selgeks, et fotograafia on minu kutsumus, seega jätsin oma töö kontorilaua taga ja sukeldusin pea ees fotograafia salapärasesse maailma. 

Kuidas Eestisse sattusid?

Mitmeid aastaid pildistasin Milaano ajakirjadele portreepilte. Kui olin valmis katsetama midagi muud, otsustasin proovida modellide testpiltide tegemist. Minu selle aja üks suurimaid õpetajaid, kuulus Itaalia portreefotograaf Fredi Marcarini, kelle assistendina vahel ka töötasin, nägi minu testpilte ning soovitas mul lõpetada portreede pildistamise ning keskenduda vaid moele. Sain väga kiirelt selgeks, et Rooma ei ole õige koht moefotode tegemiseks, see linn on selles suhtes täiesti maitsetu ning tühi. Mul oli juba sel ajal eestlasest tüdruksõber, otsustasin talle 2005. aasta jõuludeks külla sõita. Ühel õhtul, kui me siin Eestis kohvikusse istuma läksime, sattusin täiesti puhtjuhuslikult kokku fotograaf Indrek Arulaga, kes oli kohvikusse tulnud värskelt emaks saanud Helen Mahmastoli ja tema beebit pildistama. Nad istusid meie kõrvallauas ja me hakkasime rääkima, enne kui arugi sain, olime täiesti ühel lainel ning juba järgmisel hommikul tutvustas Indrek mulle moedisainerit, kes minu elus ja karjääris väga suurt rolli mängima hakkas. Oksana Tandit oli esimene moedisainer, kellega Eestis koostööd tegin, modellid, keda pildistasin – Sirli ja Maris, jätsid oma professionaalse suhtumisega mulle väga hea mulje, sain aru, et Eesti ongi koht, kuhu kolima pean, kui soovin end fotograafia alal teostada. Paar kuud hiljem pakkisin kõik oma asjad ja kolisin siia, otsus, mis on ilmselt üks parimaid, mida kunagi teinud olen.

Kust saad oma inspiratsiooni?

Inspiratsioon tuleb kõikjalt meid ümbritsevast, kaunid maastikud, tänavavalgustus, kaunid jalad, filmid, hääled, poed, ma võiksin lõputult loetlema jäädagi. Emotsioonid mängivad ka kindlasti väga suurt rolli, kõike, mida inimene tunneb, saab pildistada, maalida, laulusõnadesse panna – kunst seisnebki enese väljendamisoskuses. Modellides, keda pildistan, näen teistsugust ilu kui tavaline inimene, see on kunstiline ja inspireeriv, pigem nagu armastus Van Eyck´i või Filippo Lippi maalide vastu. 

Millised on sinu suurimad saavutused fotograafia alal? Kuhu jõuda unistad?

Tänu Eestis saadud kogemustele olen palju edasi arenenud ning võitnud isegi rahvusvahelise tunnustuse. Tohutult palju on veel õppida, sest ka minu eesmärgid, mis endale püstitanud olen, kasvavad iga uue saavutusega. Viisin oma portfoolio näidata Milaano, Pariisi ning Londoni suurimatesse modelliagentuuridesse ning vastukaja oli suurepärane. Sain mitmeid koostööpakkumisi ning nüüd võtsingi vastu otsuse kolida Londonisse, kus soovin end suure mastaabiga moemaailmas proovile panna. Väljakutsed, mis mulle seal esitatud on, erinevad suuresti sellest, mida minult oodati Eestis elades. Londonis pean nii-öelda iseendast välja ronima, suutma esitada väljakutseid, avastama midagi uut ja provokatiivset. Eestis mul selline võimalus puudus ja see puudub ka paljudel teistel suure potentsiaaliga andekatel eesti fotograafidel, kunstnikel. Seetõttu olen ka paljudele oma tuttavatele soovitanud end rohkem proovile panna, et oma annet edasi arendada ja seda kogu maailmaga jagada. Tuleb lahti murda oma hirmudest ja rutiinist, et püüda kinni unistused.

 

Karin Karu

vaata allpool ka pildigaleriid!