Karin Karu: endast nõrgemaid tuleb aidata

Karin Karu: endast nõrgemaid tuleb aidata

Meie ümber on palju neid, kes vajavad abi – inimesed, kellel pole oma kodu, kuhu õhtul magama minna, lähedasi, kellega koos aega veeta ja elust rõõmu tunda. Neil pole töökohta ega raha, iga uus hommik on selliste inimeste jaoks võitlus hakkama saada. Jah, paljud neist on sellises olukorras ise süüdi, ent on ka neid, kes saatuse tahtel tänavale on sattunud. Mina leian, et neid tuleb aidata!

Meie ümber on palju neid, kes vajavad abi – inimesed, kellel pole oma kodu, kuhu õhtul magama minna, lähedasi, kellega koos aega veeta ja elust rõõmu tunda. Neil pole töökohta ega raha, iga uus hommik on selliste inimeste jaoks võitlus hakkama saada. Jah, paljud neist on sellises olukorras ise süüdi, ent on ka neid, kes saatuse tahtel tänavale on sattunud. Mina leian, et neid tuleb aidata!

Kodutute seas on palju inimesi, kes ei ole joodikud, vargad ega narkomaanid. Nad on head inimesed, kes on ühiskonnast võõrdunud. Mõni neist käib raha kerjamas, mõni ei julge seda teha. Nad on õnnelikud, kui prügikastist süüa leiavad, veelgi õnnelikumad, kui keegi hea inimene neile süüa viib. Ka nemad tahaksid end inimesena tunda, suhelda ja naerda. 

Miks ma seda kirjutan? Sest ma tahaksin kõigile meelde tuletada, et see, mis meie jaoks tundub probleemina – raskused pangalaenude maksmisega, mille tulemusena ei saa me näiteks soojale maale puhkama sõita või vajadus vingete rõivaste järele, mida me oma palga eest osta ei saa – need ei ole tegelikult probleemid. Me peaksime olema tänulikud selle üle, mis meil on ning aitama neid, kes meie abi vajavad! 

Ma olen juba mõnda aega näinud Tallinnas, Vabaduse platsi bussipeatuses ühte pikkade juustega vanakest, kes elab tänaval. Ta käib bussipeatuses istumas, ta ei kerja raha, ta ei haise. Ta näeb väga kõhetu välja, kuid tema silmis on sära alles. Ma märkasin seda sära, kui talle mõni aeg tagasi süüa viisin. Tegelikult nägin teda eelmisel õhtul sealsamas bussipeatuses seismas, kõndisin sealt mööda suur kakaotops käes, ma ei jäänud isegi seisma. Kui olin temast mööda läinud, tekkis mul vastik tunne iseenda pärast. Ma kõndisin täiesti tuimalt mööda kodutust, kellel on kõht tühi, juues samal ajal kakaod – miks ma talle raha ei andnud? Sel hetkel sai asi otsustatud – homme ostan talle süüa! Mõeldud, tehtud, viisin talle keefiri, saia, sinki, banaane ja šokolaadi. Mul on väga hea meel, et ma seda tegin. Nüüdsest peale me vahel teretame, kui näeme ja ma annan talle mõnikord ka raha. See ei võta tükki küljest ära, tunne, et sa saad kellelgi tuju heaks teha, on võrratu. Näiteks eile soovis ta mulle ilusat suve jätku ja naeratas! 

Selleks, et olla õnnelik, ei ole vaja palju. Iga heategu muudab meie ühiskonda paremaks. Aitame neid, kes vajavad abi!

Karin Karu