Kas suudaksid võõrale lapse sünnitada?

31 kommentaar

 Naistelehes on artikkel eestlannast, kes on USA-s geipaarile kolm last sünnitanud. Californias elav Piret Vatsfeldt-Harmon, kes on loo kangelanna arvab, et see pole hoolimatus oma südame all kasvava lapse suhtes.

Naistelehes on artikkel eestlannast, kes on USA-s geipaarile kolm last sünnitanud. Californias elav Piret Vatsfeldt-Harmon, kes on loo kangelanna arvab, et see pole hoolimatus oma südame all kasvava lapse suhtes.

Esimesest abielust on Piretil (39) teismeline tütar Marielle. Oma praeguse ameeriklasest abikaasa Ediga teadsid nad juba tutvuse alguses, et rohkem lapsi nad ei soovi. Seda veidram tundub, et Piret on seejärel olnud kaks korda rase ja sünnitanud kolm tervet last: kaksikud tüdrukud ja poisi. Kuis nõnda? Nimelt kuulis naine – ta ei tea isegi enam, kust ja kuidas – surrogaatemadusest, mis USAski veel igapäevane teema ei ole. «See oli väga põnev ja pisut intrigeeriv.» Piret hakkas lugema sellealast kirjandust ja otsis internetist lisainfot. Mida rohkem ta teemaga tutvus, seda enam hakkas see mõte talle meeldima. Ainus vastuargument oleks olnud abikaasa vastuseis. Kuid Ed oli Piretiga päri. Surrogaatemaduse eest makstakse summa, mille eest võiks minna korralikule puhkusereisile, kuid see polnud Pireti jaoks tähtis. Palju olulisem oli soov anda laps neile, kes ise lapsi ei saa. Nii astuski Piret 35-aastasena surrogaatemade tugigrupi uksest sisse.

Loobumine ei teinud haiget
Paar korda nende üheksa kuu jooksul reisisid Mark ja Sam New Yorgist Californiasse, et Piretiga koos arsti juures käia ning ultrahelis tulevaste lastega tutvust teha. Naine pidas kaksikute kandmise füüsiliselt hästi vastu ja ka emotsioonid ei kõikunud seinast seina. «Usun, et tunded on suuresti mõistuse ja eelhäälestuse poolt alateadlikult kontrollitavad,» arvab Piret. «Kuna me abikaasaga enam lapsi ei soovinud, saime lastetoa valmis seadmise ja nime valimise asemel arutada, mida põnevat me koos ette võtame, kui sünnitus on seljataga. Ehk seepärast ei tekkinud ka tunnet, et kahju on üheksa kuud kantud beebit kellelegi teisele ära anda.» Vaatamata sellele, et formaalselt oli tegu pelgalt äritehinguga, tundis Piret Marki ja Samiga kohe tugevat peretunnet. Ta sai meeste suust pidevalt kuulda, kui väga nad tema julgust imetlevad ja kuidas nad talle elu lõpuni tänuvõlglaseks jäävad. «Ja veekalkvel silmad, kui isad esimest korda oma kaksikuid tütreid silmast silma tunnistasid – see vaatepilt kaalus üles kõik üheksa kuud kestnud piirangud ja ebamugavused minu elustiilis!» Nõnda ei olnudki tal raske nõustuda, kui Mark ja Sam kaksikutest tüdrukutele Hollyle ja Sophiale väikest õde või venda soovisid. Sami viljastatuna ja Pireti abiga tuli kaks aastat hiljem ilmale väike poiss, kes sai nimeks Max.

Piret kinnitab, et temale oli võõrasse perre laste sünnitamine rikastav kogemus: tehes õnnelikuks teised, muutud sisemiselt paremaks ka ise. «Igale naisele see ettevõtmine ei sobi, aga julgustan huvilisi surrogaatemaduse kohta rohkem uurima ja silmi ning südameid esialgu nii võõrapärasena tunduvale ideele avama,» ütleb ta.

 

 

Mida arvad teistele lapse sünnitamisest? Kas ja mis tingimustel oleksid ise võimeline selliseks teguviisiks?

/Toimetas: Helena-Reet Ennet/

 

…………………………………….

AVATUD BEEBIBUDUAAR – Persoonilood, beebipäevik, beebi- ja pereuudised, erinevad huvitavad artiklid ja palju muud huvitavat! Tule vaata ja kommenteeri: http://www.buduaar.ee/beebi/. Iga nädal loosime välja ka auhindu lugejate ja kommenteerijate vahel!

…………………………………….