Kati Murutar: “Olen justkui praak poja kasvatanud”

“Eesti sõjavägi teeb isamaalised ja oma poegi targalt armastavad emad tigedaks,” tunnistab kirjanik Kati Murutar Buduaarile. Mõne aja eest kuulis ta Signe Kivilt täpselt sama mõttekäiku, mis tal endalgi on. “Minu kahemeetrisel esiklapsel on kiire kasvamise ja vibaliku kehaehituse tõttu skolioos ehk selgrookõverdus.” Sama haigus on ka Signe pojal. Mõlemad noormehed tahtsid keskkooli lõpetades tuliselt sõjaväkke minna, kuid neid ei lastud. Ei aidanud ka see, et poisid tegelevad aktiivselt spordiga. “Minu omal on selle s-kujulise seljarootsuga judos must vöö,” ütles Kati Murutar.

“Eesti sõjavägi teeb isamaalised ja oma poegi targalt armastavad emad tigedaks,” tunnistab kirjanik Kati Murutar Buduaarile. Mõne aja eest kuulis ta Signe Kivilt täpselt sama mõttekäiku, mis tal endalgi on. “Minu kahemeetrisel esiklapsel on kiire kasvamise ja vibaliku kehaehituse tõttu skolioos ehk selgrookõverdus.” Sama viga on ka Signe pojal. Mõlemad noormehed tahtsid keskkooli lõpetades tuliselt sõjaväkke minna, kuid neid ei lastud. Ei aidanud ka see, et poisid tegelevad aktiivselt spordiga. “Minu omal on selle s-kujulise seljarootsuga judos must vöö,” ütles Kati Murutar.

Kati on väga nördinud, et tema last armeesse vastu ei võetud. “Olen justkui praak poja kasvatanud,” ütleb ta. Tänu sellele, et ka Signe Kivi ärritas selline väljapraakimine, julgeb ta öelda, et ta oli väga morn. “Poiss tahtis sõjaväkke minna, aga ei võetud. Tule taevas appi!”

“Me Signega ei taha oma s-selgadega pojakoljatitele paha aga nii väikese valimiga väikerahvas nagu meil, peaks kehtestama dünaamilise ja plastilise ajateenimise süsteemi.” Kirjaniku arvates võiksid nad näiteks kolmveerandaasta veeta tagalateenistuses, alternatiivsetes sõjavormides-logistikutena, radistide ja korraldajatena.

“Mu esikkutsikas läks küll ülikooli, aga tegelikult laperdas ta selle gümnaasiumijärgse aasta üsna peatult ringi.” Noormees vahetas lihtsalt erialasid, tegevusi ja kortereid. “Oleks ta selle aja kroonus olnud, tulnuks ta välja paigas ilmapildi ja stabiliseeritud amortidega.” Kui Katile antakse võimalus midagi muuta, siis ta anuks Eestisse diferentseeritud ajateenistuse vorme.

Eestis on palju noormehi, kes väldivad sõjaväkke minekut. “Ma arvan, et nad ei taha üldse midagi-ei sportida ega seigelda kusagil mujal kui arvutis. Nad ei taha teatrisse ega loomaaeda minna, sest sinna ei pääse hiireklikiga.” Sõjavägi nagu ka eluliselt suuri eneseületusi eeldavad elujärgud, nõuab virtuaalist tegelikusesse tulemist ning see eeldab mehisust.
 
“Ega nad ei hakka tundide kaupa maad kaevama, niitma ega müüre laduma, kui sedapidi jamaks läheb, virtuaalis hängimine ei elata kedagi.” Noored kujutavad Murutari arvates oma tehistegelikkuses pahatihti ette, et nad on geeniused, kes ei pea toitumiseks midagi peale arvuti ees õõtsumise tegema. “Kroonusse saatmine tooks nad tegelikku reaalsesse ilma, aga kuna mõnel neist on mingi viga küljes, siis ei võeta neid sõjaväkke. Aga ühel hetkel tuleb ju see ” welcome to the real world” hetk ikka ning mida varem see tuleks, seda valutum oleks.”

Sõjaväkke sobivad naised on tema meelest-Merle Jääger, Sigrid Hartmann ja Janika Kressa. Kuid ta rõhutab, et nad on erandid. “Sama harvad kui seltsimees emalendurid.”

Kati võrdleb hetkel enda elu sõjaväes olemisega. “Ma olen iga päev nagunii totaalse mobilisatsiooni all. Olen nii tagalas kui eeslliinil koormusega, mis pole jõukohane ühelegi mehele.” Kati võitleb elu eest nii vaimselt, aga ka füüsiliselt ning ta on enda arvates asendamatu.

“Läheksin sõtta, kui mingi eriti räme vaenlane jätaks mind ilma kallitest, kelle nimel ma tagalateenistuses rähklen. Kui oleksin neist ilma, siis saaks minust kohutav amatsoon-julm ja halastamatu.” Teatavasti ongi ajaloo kardetavamad ja kompromissitumad sõdalased just naised. “Palvetan iga päev selle eest, et ükski raibe mind endale õnnetuseks naissõdalaseks ei muudaks.

/Marko Tubli/