Kati Saara Vatmann rääkis oma elu esimesest ja viimasest vargusest

Kati Saara Vatmann rääkis oma elu esimesest ja viimasest vargusest

Kui palju on meie seas neid inimesi, kes pole kunagi mitte midagi varastanud? Kui iseenda vastu täiesti aus olla, siis suure tõenäosusega tunnistaksid päris paljud, et on seda teinud. Buduaar rääkis kirjanik Kati Saara Vatmanniga ning uuris, kas tema on kunagi midagi varastanud.

Kui palju on meie seas neid inimesi, kes pole kunagi mitte midagi varastanud? Kui iseenda vastu täiesti aus olla, siis suure tõenäosusega tunnistaksid päris paljud, et on seda teinud. Buduaar rääkis kirjanik Kati Saara Vatmanniga ning uuris, kas tema on kunagi midagi varastanud.

“Mäletan seda kõike väga hästi! Olin siis viieaastane, käisin väga tihti meie naabritädi Linda juures hoiul ja mul oli luba kõikides tubades käia, kõikidesse kappidesse ja sahtlitesse piiluda ning muidugi seda ma ka tegin. Ühel päeval leidsin tädi sahtlist hästi ilusa paberi, kus olid peal tsaaripildid, see meeldis mulle nii väga, et pikemalt mõtlemata voltisin selle kokku ja pistsin taskusse,” tunnistab Kati.

Kuna selgus, et tegu polnud lihtsalt niisama ilusa paberilipakaga vaid hoopis tsaariaegse rahatähega, tekkis suur skandaal. “Panin paberi oma nukunurka ja kui mu ema seda nägi, siis ta korraldas meeletu skandaali. Ta ju sai kohe aru, et ma olen selle kusagilt võtnud. Tädi Linda tuli meile külla, kõik räägiti selgeks ja tädi ütles, et kuna sel rahatähel pole tema ja ta abikaasa jaoks mingit tähtsust, siis ma võin selle endale jätta. Tädi ütles veel, et ma oleksin võinud kohe küsida, et kas võin selle endale võtta. Ei teagi, miks ma ei küsinud,” muigab Kati.

“Ma tundsin ennast nii halvasti, nutsin meeletult ja kogu selle skandaali tulemusena ma tundsin end nii halvasti ning ma lihtsalt ei tahtnud seda raha enam. Seega jah, suure nutuga andsin selle tädi Lindale tagasi,” tunnistab Kati.

Kuid kas Kati enda lapsed on kunagi midagi varastanud? “Ma ei tea, ma tegelikult usun, et see on võimalik küll, et keegi midagi varastanud on, aga vahele pole keegi jäänud.”

Karin Karu

Sarnased artiklid