Katrin Lust: Inimene eelistab suhtes tegelikult valesid

5 kommentaari
Katrin Lust: Inimene eelistab suhtes tegelikult valesid

Ma olen viimasel ajal mõelnud ühe kummalise teema peale. Vaadanud tuttavaid ja sõpru. Jälginud naiste ja meeste vahelisi suhteid. Miks on inimestel palju kergem ja “puhtam” olla suhtes, kus nad oma vigu teineteise eest varjavad. No ütleme näiteks, et mehel on armuke. Mõlemad osapooled on sellest teadlikud, aga mitte avalikult. 

Ma olen viimasel ajal mõelnud ühe kummalise teema peale. Vaadanud tuttavaid ja sõpru. Jälginud naiste ja meeste vahelisi suhteid. Miks on inimestel palju kergem ja “puhtam” olla suhtes, kus nad oma vigu teineteise eest varjavad. No ütleme näiteks, et mehel on armuke. Mõlemad osapooled on sellest teadlikud, aga mitte avalikult. 

Naine teab, et ta mehel on keegi – ometi ei tee ta sellest välja. Sest nii on lihtsam. Tema enese silmis on ta sõprusringi ja pere meelest ju nõndaviisi võitja. Ta on justkui ausas suhtes. Mis siis, et tegelikult teavad ju kõik, kellega mees vaba aega veedab. Mees aga eelistab valet. Ja isegi tema naine eelistab ilmselt valet. 

Selline salgamine ja vassimine, mis on mõlemale osapoolele teada, on inimese jaoks kuidagi kergem … ja ühiskond ei vaatagi ju taolisi paare tegelikult halva pilguga. Pigem tuntakse neile kaasa, salatakse kaasa ja mängitakse seda totrat mängu, millest tegelikult kõik teadlikud on. 

Samas võtame nüüd suhte, kus mees või naine on kooselu jooksul eksinud. Nad on selle teineteisele üles tunnistanud ja elavad selle teadmisega avalikult edasi. Nad võivad isegi sõpradele ausalt tunnistada, et kumbki – kasvõi mõlemad – on mingil hetkel teinud vea … Oma suhte on nad sellest hoolimata aga tagasi tööle saanud.

Raske on uskuda, aga selline paar on ühiskonna jaoks palju suurem häbi, kui need paarid, kes elavad salaelu. Inimesed ei oska nagu reageeridagi selle peale, kui mõni paar tunnistab avalikult oma kõrvalhüpet, kuid on sellest hoolimata armastusväärselt koos. Taoliste suhete peale näitab ühiskond näpuga. Issand, kuidas nad suudavad ja saavad teineteisele andestada …

Samas paarid, kelle kõrvalhüpped on kõigile teada, aga kes sellest avalikult ei räägi, on imelikul kombel aktsepteeritavad. Saladus, mis ei tule välja, on ju peaaegu nagu tõde. 

Minu meelest on eksimine inimlik ja kui pikas kooselus tuleb seda ette, siis on see ainult kahe osapoole enda otsustada, kas nad suudavad selle teadmisega edasi minna või mitte. Pereisa, kes peab salaja aastaid armukest, aga kelle naine sellest näiliselt ei tea, on palju haigem variant kui paar, kes oma vigu teineteisele tunnistab ja sellest hoolimata kokku jääb. Andestab. Ja edasi läheb.

Hiljuti imestasin ühe tuttava märkuse peale. Kohvikus kõndis meist mööda käest kinni hoidev paarike. Sõber salvas, et kuidas mees saab naisele andestada, kui ta teab, et naisel on olnud kõrvalhüpe. Naine olevat ise selle üles tunnistanud. Samas hetk hiljem kõndis meist mööda teine abielupaar, kelle kohta ütles sõber, et mehel on armuke, aga vaene naine ei saa sellest kunagi teada. See oli tema jaoks kuidagi mõistetavam suhe kui see, kus mõlemad osapooled jagasid tõde. Kus see n-ö tõde oli avalikult laua peal kõigile nähtavas kohas.

Ma olen viimasel ajal mõelnud, et tegelikult pole kellegi asi, kes kellega käib, oma voodit jagab või kuidas oma isiklikke otsuseid teeb. Liiga palju suhteid on purunenud mitte tunnete põhjal, vaid kus tehakse otsus kartuses, mida ühiskond ja teised sellest kõigest arvavad. Lahku minnakse sellepärast, et naaber viltu ei vaataks jne. Samas pärast otsust jääb inimene ju üksi … ühiskond ja kellegi teise arvamus ei täida ju kohta meie kõrval.

Põrgusse kõik need teised. Kõige olulisem on oma enese tundeid ja soove jälgida. Teha nii nagu süda käsib ning näpuga näitajatest, kelle oma elu on tavaliselt nagunii täiesti pees, mööda vaadates. Ilusat suve jätku!

 

Katrin Lust