Krimireporter Imre Kaas sai õnnitlusi vangidelt

“Minu sünnipäevad mööduvad väga erinevalt,” meenutab krimireporter Imre Kaas oma tähtpäevi. Möödunud aastal põgenes ta koos paari parima sõbraga Eestist  ning nad sõitsid nädalakese ringi Balkanimaades. Kuid mis juhtub täna, kui mees saab 25 aastat vanaks?

 “Minu sünnipäevad mööduvad väga erinevalt,” meenutab krimireporter Imre Kaas oma tähtpäevi. Möödunud aastal põgenes ta koos paari parima sõbraga Eestist  ning nad sõitsid nädalakese ringi Balkanimaades. Kuid mis juhtub täna, kui mees saab 25 aastat vanaks?

Sel aastal on Imre Kaasil plaanis Eestisse jääda, kuid kindlad plaanid tal veel puuduvad. “Tegelikult tahaks üldse kuskile metsa minna ja hundi ulgumist kuulata, aga sõbrad nõuavad tähistamist. Ikkagi 25 ju! Seepärast peab ikkagi klaase kokku lööma ja sülti sööma. Üks üüratu šampusepudel seisab juba toanurgas ja ootab januseid!”

Üks väikene sünnipäeva tähistamine on noormehel juba toimunud. “Istusime paari muusikuga minu juures ja jämmisime.” Reporter tõdeb, et läbi muusika on vahel isegi parem ja kergem suhelda kui inimkeeles.

“Ühed kinnipeetavad helistasid muide isegi vanglast mulle  ja ütlesid, et tooksid hea meelega pudeli kesamärjukest, aga tuleb veel paar aastat kinni istuda – seega jääb ära. Vähemalt mõttes pidid nad minuga olema,” muigab Imre.

Sünnipäevakingi sooviga on mehel raskused. “Ei oskagi kohe midagi tahta või loota. Mingit uut vidinat või asja oleks väga idiootlik soovida.” Samas tõdeb ta, et uus kitarr teeks küll ehk õnnelikuks.
 
Vallalise mehena on tal alati ka väikene südamesoov. “Aga kui midagi juba soovida, siis ehk midagi abstraktset – armastust näiteks! Kus kuradi kohas see ennast peidab? Halloo?”

Buduaar õnnitleb krimireporterit!

/Marko Tubli/