Kuidas Innal läheb?

Kuidas Innal läheb?

Kas mäletate veel Inna Sööti, Buduaari eelmise hooaja kaalulangetajat, kes aasta tagasi meid Buduaar.ee veebis oma kaaluvõitlusega kursis hoidis. Palju vett on sellest ajast merre voolanud ja Buduaar võttis taas Innaga ühendust, et uurida, kas peale tuhandetele silmadele avaldatud Buduaaris blogi lõpetamist jätkab ta endist sportlikku eluviisi ning hoiab oma kehakaalu kontrolli all? Loe edasi ja saad teada, kuidas Innal vahepeal läinud on.

Kas mäletate veel Inna Sööti, Buduaari eelmise hooaja kaalulangetajat, kes aasta tagasi meid Buduaar.ee veebis oma kaaluvõitlusega kursis hoidis. Palju vett on sellest ajast merre voolanud ja Buduaar võttis taas Innaga ühendust, et uurida, kas peale tuhandetele silmadele avaldatud Buduaaris blogi lõpetamist jätkab ta endist sportlikku eluviisi ning hoiab oma kehakaalu kontrolli all? Loe edasi ja saad teada, kuidas Innal vahepeal läinud on.

Suvest on ootamatult saanud sügis ja sügisest on saanud lumerohke talv. Paljud  teist on huvi tundnud, et kuidas mul läheb, mis minust saanud on ja kas jätkan oma teekonda või olen loobunud. Minu vastus on endine, ma ei ole loobunud ja ma jätkan oma teekonda. Viimased pool aastat on mu elus olnud igas mõttes üks paras ameerika mägi ja võidusõit ajaga. Olen nüüd omadega otsapidi Tallinnas tagasi ja end pealinna ülikiire eluga ka kurssi viinud. Kurat! Kui kiire siin on. Minu sügav kummardus nendele naistele ja meestele, kes leiavad aja, et end natukenegi füüsiliselt liigutada. Miks ma sellest räägin? Aga sellepärast, et kui võrrelda Tartut Tallinnaga, siis siin on ikka hoopis teine ajaarvamine ja elutempo – oeh, olin selle juba täitsa ära unustanud. Tartus oli kuidagi palju rohkem aega tegeleda iseendaga, vahemaad olid armsalt väikesed ja inimesed üdini soojad. Mitte et Tallinnas oleksid inimesed halvad, aga kuidagi sellist soojust ja rõõmu on vähem. Kõigil on nii kiire, et unustatakse ära lihtsad naeratused ja soojad tervitused. Aga see selleks.

Räägin parem sellest, mis toimub minu kehaga ja mis suhted on mul trenniga. Seda võin öelda, et trenniga olen ma endiselt väga meeldivas ja harmoonilises abielus. Kui septembri alguses Tallinnasse kolisin, siis võtsin korraks aja maha ja trenni ei teinud, sest enese sisseseadmine ja asjade ajamine võttis enamus aja enda alla. Pikalt ma endal muidugi loorberitel puhata ei lasknud, sest aeg on naisterahva kehale ikka üsna halastamatu. Kui paar nädalat trenni mitte teha, siis annab see nii valusalt tunda, et hetkeks tekib lausa masendus. Lihas, vorm ja toonus on nii raske tulema ja samas nii kerge hääbuma. Kui nüüd päris aus olla, siis sellest ajast peale, kui oma eraelus suured muudatused tegin, on minu kaal kõikunud 72kg-63 kg vahel. Jah,  igasugused muutused, mis viivad su oma eesmärgi saavutamisest kõrvale, ei anna sulle armu.  Sellegipoolest on mul hea meel, et lõpuks olen ikkagi oma kursi paika saanud. Kurb on see, et Tartusse jäi maha minu kallis personaaltreener Kaiu ja nüüd olen pikemat aega olnud täitsa omapead. Tallinnas ma hetkel paraku Arctic Spordiklubis ei treeni, sest logistiliselt jääb  klubi minu jaoks liiga kaugele. Oi, kuidas ma armastan Arcticut ja kui ta natukenegi oleks kesklinnale lähemal, siis oleksin seal igaõhtune püsikunde :) Hetkel käin trennis uues klubis  Citydance Studios. See on kodule mõnusalt lähedal, nii kui töölt koju jõuan, siis trennikott kaenlasse ja minek. Pean tunnistama, et see on raske, kindlasti raskem kui Tartus. Tööpäeva lõpuks olen nii väsinud, et ainus koht, kuhu ma jõuda tahan, on mu soe voodi. Samas ma tean, et kui trenn tehtud, siis on niiiii hea olla! Peale pingelist tööpäeva on üks jõutrenn mõnusaim asi üldse, kõik emotsioonid saab välja elatud ja kui lõpuks pea patja puudutab, on ta mõtetest  tühi ja magus uni garanteeritud. Treeningutest veel niipalju, et jõusaalis ma hetkel eraldi ei käi, sest mul lihtsalt EI ole aega. Enamus trennid, mida teen, ongi jõutreeningud ja peab tunnistama, et kuigi minu arvates on BodyPump üsna  “nüri” trenn, siis tulemusi näeb selle trenniga üsna pea,  kui vähegi raskustega end igas tunnis  ”ehmatada”. Minu personaaltreener Kaiu rääkis mulle alati jõusaali treeningu kohta, et niisama pole mõtet olematute raskustega trenni teha, kui juba, siis TÄIEGA!

Söömise koha pealt jälgin ikka Role kliiniku toitumisnõuandeid, kuigi pean tunnistama, et  vahepeal ikka patustan ka. Ma arvan, et see on täiesti loomulik ja ma teen seda teadlikult. Päris koogikesi ja saiakesi  endale iga päev ei luba, samas mõnikord neist ära ka ei ütle. Kõik olgu mõistlikkuse piires ja endale aru andes. Hea on see, et põhitõed toitumise osas on teada ja neile saab alati toetuda. Vee joomisega on talvel ainult raskusi, väljas on nii külm, et mitte ei januta vee järele. Suvel on vett juua palju lihtsam, talvel pean end selleks sundima.

Aga väljas on ilus ja lund on palju. Oleks ainult natukene soojem, mulle kui külmavaresele (nüüd veel eriti) on see talv paras väljakutse. Aastaid tagasi käisin samasuguse külmaga seelikuväel  ringi, siiani ei mõista, kuidas ma seda suutsin, eks soojendavat polstrit oli ka rohkem juures, mis tegi  külma kindlasti talutavamaks. Pole hullu, ostsin endale soojad suusapüksid.  Suurus 38, jah, mu silmad särasid küll neid endale soetades.

Igatahes, kui ma Teile varem ei kirjuta, siis soovin teile imelisi jõule, piparkooke ja päkapikke ning maagilist ja külluslikku uut aastat!
Olge ikka tublid, ärge külmetuge ja hoidke üksteist!
Minu kaalunumber on 63 kg :).

Inna