Liis Lass oma ilmuvast raamatust: “Rohkem positiivsust meedias!”

61 kommentaar
Liis Lass oma ilmuvast raamatust: “Rohkem positiivsust meedias!”

Sel nädalal jõuab müügile Liis Lassi raamat „Kes sandistas lugeja?”. Buduaar uuris Liisilt, millest raamat räägib ja mis sundis teda sulge haarama.

Sel nädalal jõuab müügile Liis Lassi raamat „Kes sandistas lugeja?“. Buduaar uuris Liisilt, millest raamat räägib ja mis sundis teda sulge haarama.

Mis tingis vajaduse oma ideed ning arvamused raamatuks vormida? Millal tekkisid esimesed mõtted, et hakata raamatut koostama?

Vägivallatsemine meedias ja eestlaste omavaheline õelus ei ole teab mis uus ja üllatuslik teema. Nähes kaasinimeste kadedust ja viha kas või netikommentaaride näol, tekkis vahva idee panna oma reaktsioonid karikatuuridesse ja lõbusatesse lugudesse. “Kes sandistas lugeja?” on eelkõige ikkagi meelelahutuslik teos ja ei pretendeeri niivõrd kellegi kasvatamisele, kuivõrd pakub lihtsalt alternatiivi olla sõbralikum ja soovitab mõelda enne räuskamist. Sellise sõnumiga raamatu oleks keegi pidanud juba ammu enne mind välja andma. Inimesed teavad väga hästi, et Eesti nii-öelda meelelahutusmeedia ei lahuta enam ammu kellegi meelt.
Mõte sellest teemast laiemalt rääkida tekkis juba aastaid tagasi ja vormilise külje sai raamat nüüd ja sellisel lihtsal põhjusel – meelelahutusmeedia Eestis vajab uut nägu ja selleks teemaks on aeg küps just täna.

Milline on “Kes sandistas lugeja?” sõnum? Milline on peamine idee või slogan, mida raamatus levitad?

Kõige olulisem sõnum ongi vast see, et panustades igapäevaselt meediasse – kas siis ajakirjaniku või lugeja näol – mõjutame me kaudselt emotsionaalset mõju endale ja loome enda ümber teatava õhkkonna. See, kas me muudame selle positiivseks või oma sapise suhtumisega  negatiivseks, on sajaprotsendiliselt meie endi teha. Soovitan raamatus inimestel viimast varianti vältida, sest kokkuvõttes ei taha meist ju keegi olla negatiivne ja kade põrsas. Raamatu peamine slogan on see, et me vajame oma pisikesesele ja armsale Eestile meie kultuuriruumi rohkem sobivamat massimeediat. Mida me aga praegu üritame teha, on see, et soovime Lääne ühiskonna meediat oma skandaalide, operatsioonide, lahutuste ja konkurentsiga.


Kas ja kuivõrd haiget on õelutsemine meedias Sulle teinud? Paljud tuntud inimesed on avalikult väitnud, et neid tegelikult kommentaariumites toimuv „sopaga loopimine“ ei huvita. Kuidas Sinuga on?

Iga välja paisatud sõnum omab mingit mõju ja oma negatiivne mõju kaasneb ka enda kohta lauslollust lugedes. Mind paneb see mõtlema nii – miks inimene nii kirjutas? Millist signaali ma siis välja saadan, et ta nii kirjutas ja nii edasi. Kokkuvõttes taandub see aga lihtsatele põhjustusele: keegi on kade, keegi tahab ennast esile tõsta, kedagi painab su isiksus ja nii edasi ja nii edasi. Seda huvide konflikti aitaks vältida inimestele teadvustamine, et „keegi“ olemiseks ei pea teist halvustama, vaid piisab enda arendamisest. Raamatus räägin Eesti meelelahutusmeedia stereotüüpidest – sallimatusest geide suhtes, noorte naiste litsideks pidamisest, noorpoliitikute alavääristamisest, moraalitsemisest ja konkurentide hävitamisest.

Kes on Sinu raamatu kangelased?

Lugeja tunneb ära Eesti meelelahutusmeedia peamised kujundajad. Ka enda. Ise loodan, et minu raamatu lugeja tunneb ära ennast eelkõige positiivselt. Raamat on kirjutatud ju ennekõike neile, keda see teema huvitab ning neid ei pruugi olla üldse palju. Mis on muidugi kahetsusväärne.

Sina ja meedia – kas olete sõbrad või vaenlased… Või hoopis mingi kolmas variant?

Oma otsekohesuse ja idootsusega mitte kaasa minemisele olen kindlasti teeninud endale toimetustes palju närveldajaid, kes mind ülbeks ja nõmedaks peavad. Olen alati püüdnud inimestele selgeks teha, et ajakirjanik ei tohi oma positsiooni kurjalt kasutada ja vastastikune austus peab jääma. Kui neid tingimusi ei täidata, käitun vastavalt.

Olen mõne väljaande  ajakirjaniku tõepoolest pärast idiootset pöördumist „mustikasse“ saatnud ja seetõttu enda kohta ka üsna inetuid asju lugenud. See kõik käib käsikäes ja seda lahkan ka raamatus. Kokkuvõttes pole lood muidugi nii halvad. On toredaid ajakirjanikke ja andekaid lugejaid, kes kolme osapoole koostööl lugemisväärset materjali suudavad toota. Kõige vastikum on vaadata avaliku elu tegelasi, kes silmnähtavalt ajakirjanikele poevad – olgugi et viimaste intelligents võib tihtipeale nende omast alla jääda.

Mis Sa arvad, millest tuleneb inimeste (tihti anonüümne) meedias õelutsemine?

Eks ta enda täitumata ambitsioonidest tule. Õnnetus ja alaväärsus võrdub viha. Ma pole veel ühtegi enesekindlat ja õnnelikku inimest näinud kedagi ebaviisakalt kommimas.
Kas oled ise meediaga manipuleerinud?
Mõnda ajakirjanikku olen kiusanud, aga „meediaga manipuleerimiseks“ põhjused puuduvad. Pigem püüan ise olla hääletoru nende eest, kes veidi asjalikumat massimeediat taga igatsevad. Eks igale tootele on tarbija ja seda võiks välja öelda ilma häbita.

Soovita, kuidas meediaga hästi läbi saada.

Kui inimene teeb asja, millesse ta usub, siis saadab teda ka edu. Meediale ja lugejale pugemine ei tee kellestki paremat artisti, kui ta on. Jutud, nagu mõjutaks Eesti ajakirjandus mõne plaadimüüki või kunstinäituse külastatavust, on suhteliselt loll jutt. Eesti on nii väike, et ajakirjandus ei suuda kellegi mainet tõsta või kukutada. Tuleb ise olla aktiivne ja tubli ning juba teab väike küla nimega Eesti sinu isikut ja andeid.

Keda näed oma raamatu lugejana?

Kedagi, keda see teema laiemalt huvitab ja kui keegi sooviks äkki ise osaleda meedia loomises – kas ajakirjaniku või avaliku elu tegelasena –, siis võib sealt häid soovitusi leida küll. Minu keskne sõnum on lihtne ja selleks ei pea isegi raamatupoodi jooksma – rohkem positiivsust kommentaariumites, ajakirjalehekülgedel ja kõigis inimestes individuaalselt!

Mari-Liis Helvik, buduaar.ee