Linda Nurk – kuningapere isiklik moelooja

Kohtume eestlastest vanemate, kuid Rootsis sündinud Linda Nurgaga (37) esimest korda tööstushoones õmblusmasinate vahel, kuhu oleme kokku leppinud pildistamise kevadajakirja jaoks. Pelgan veidi ta reaktsiooni, kuidas ta suhtub nii tavatusse „stuudiosse“, kuna üks tema kliente on Rootsi kuningaperekond, kelle rõivaproovid viiakse läbi palees.

Kuid Linda sulandub professionaalselt Lasnamäe serval asuva õmblustöökoja interjööri ja ma saan aru, et nii Jaapanis, Milanos kui Pariisis modellitööd teinud Linda jaoks ei ole ükski olukord poseerimiseks liiga võõras. Kui päeva lõpus hüvasti jätame, on ta inspireerinud oma töö ja mõtteavaldustega tervet võttetiimi. Oleme rääkinud peamiselt temast kui moeloojast, kelle jaoks mood ei ole mitte karjäär, vaid eluviis. Õhtuks Linda on avanenud ja räägib avameelselt oma vanemate ja vanavanemate hirmust Rootsis okupeeritud saada, oma mehest, lastest ja hiljutisest tragöödiast.

Eellugu

Linda vanemad rändasid Rootsi sõja ajal, sülelastena, koos oma vanematega. Eestlased Rootsis olid ja on väga kokkuhoidvad. Sidet aitasid tugevdada ka eestikeelsed koolid, laagrid ja omavahelised kokkusaamised. Nii kohtusid Linda vanemad, perekond hoiab siiani väga kokku ja omavahel räägitakse eesti keeles. Linda räägib vaikselt ja algul arvan, et ta pelgab oma eesti keelt (mis on suurepärane, kuigi armsalt vanamoodne), kuid hiljem saan aru, et selline ta ongi – vaikne, sest ta ei pea kellelegi midagi kõva häälega selgeks tegema.

Enne pildistamise algust, kui Lindale tehakse soengut ja meiki, räägime tema varasemast elust, mil modelliagentuur suunas ta 18-aastase skandinaavia ilu esindajana Jaapanisse. Seda vestlust jätkame hilise õhtutunnini teetassi taga, akna tagant avaneb vaade lumisele Tallinnale.

Kaamera eest kaamera taha

„Ma ei mõelnud kunagi, et ma tahan saada modelliks, aga ma tahtsin reisida ja see oli noorele tüdrukule suurepärane võimalus. Tegin modellitööd paar aastat ja kõigepealt sattusin Jaapanisse, neile sobis mu nägu ja pikkus ja mulle siiani meeldivad jaapanlased. Olin seal paar kuud, siis saatis agentuur mind Milanosse, kus mulle üldse ei meeldinud. Sealt edasi sattusin Pariisi, mida ma pean siiani oma lemmiklinnaks ja minu kujunemise loos on sellel linnal suur roll. Esimesed aastad Prantsusmaal olid väga rasked ja nüüd võin tõdeda, et Prantsusmaa hakkab meeldima alles siis, kui hakkad prantsuse keelt rääkima.

Pariisis läks mul kaks aastat väga hästi, tegin palju avant-garde show’sid ja koostööd Jaapani moeloojatega. Siis aga tahtis agentuur saata mind jälle Pariisist välja, kuid mina ei tahtnud minna, sest mul oli juba kallim seal. Nii otsustasingi minna õppima, sest tahtsin ise saada kaamera taha. Noorena ma ei mõelnud, et tahaksin ise moodi luua, ma kujutasin ennast hoopis moeajakirjas töötamas. Modellitöö oli hakanud ka ennast ammendama ja reisimine ei tundunud enam nii oluline.

Põhjus, miks ma tahtsin õppida moodi Pariisis, on ka see, et õppida tuleks seal, kus tahad hakata edaspidi töötama. Praegu õpetan ise disainikoolides ja seda ütlen ma ka oma õpilastele. Mulle meeldisid juba siis Prantsuse moemajad oma traditsioonidega ja käsitöö väärtustamisega. Pariisis disaini õppida on väga põnev. Selleks ajaks oskasin ma juba ka prantsuse keelt, aga minu kursusel oli palju õpilasi Aasiast, kes ei osanud üldse keelt ja said ka hakkama.

Mõtlesin ka Inglismaa peale, kus koolid on modernsemad ja huvituvad sellest, mis juhtub homme. Prantsuse koolid vaatavad rohkem ajalukku, kuid käsitööd tahavad kõik õppida ja osata. See, kuidas asju vanasti tehti, on väga vajalik, hinnatud ja ka hästi makstud, kui oled hea tegija.“

Vanatädi diplomid ja vanaisa kingaäri

„Mu vanaema õde, tädi Salme oli tekstiilikunstnik vene ajal, reisis ja töötas üle terve Nõukogude Liidu. Siis, kui teda enam polnud, anti minule kõik tema käsitööproovid, diplomid ja teised dokumendid. See oli mulle abiks ja väga inspireeriv. Just huvitavate naiste elulood on minu disainitööd kujundanud ja inspireerinud.

Minu vanaisa isal oli vabariigi aastatel Viljandi kesklinnas kingaäri.“

Prantsuse moemajade karm kool

Pärast kooli lõppu sattus Linda sel hetkel oma suurimat menu nautiva Alexander McQueeni käe alla Givenchy moemajja, mis tundus tol hetkel nii loomulik, sest see on ju Pariis! Pärast McQueeni lahkumist töötas Linda Chaneli moemajas käsitöö ja kudumitega vallas. Prantsusmaal pannakse suurt rõhku vanadele tehnikatele ning kogemus, mis Linda neis moemajades sai, on hinnalisem kõigest. Mingit glamuuri selles elus muidugi ei olnud, sest tööd oli palju ja kogu aeg oli vaja juurde õppida ja areneda.

„McQueen oli heas mõttes hull, ta piitsutas oma alluvaid kogu aeg. Näiteks võis ta meid saata nädalateks raamatukokku uurimustööd tegema, kuidas mingit tehnikat edasi arendada. Ja ükskord enne show’d hakkasid õmblejad streikima ja siis pidime meie, disainerid, kõik kahe päevaga valmis õmblema.“

Suures moemajas kiirelt rikkaks ei saa

„Kuulsate disainerite alluvuses esimestel aastatel suurt midagi ei teeni. Ja hiljem ka mitte, hästi makstud on ainult peadisainerid, aga alluvad seal eriti palju ei teeni. Paljud, kellega mina koolis käisin, tegid tööd ilma rahata. Minu arvates on see probleem, sest rikaste pojad ja tütred teevad tasuta tööd kolm-neli aastat. Kuid neil, kel on hädasti sissetulekut vaja, on sel ajal väga raske.

Aga suured grupid müüvad vahel imeodavalt asju oma töötajatele. Mul on ka paar päris couture kleiti kodus, üks neist McQueeni oma, millega olen käinud pulmades.“

Tagasi Rootsis

Rootsi naasis Linda juba koos inglasest elukaaslasega, et seal oma esiklaps ilmale tuua. See tundus loomuliku sammuna, kuna Stockholm tundus sünnitamiseks turvaline koht. Lisaks olid seal vanemad, kes olid rõõmuga nõus lapselast hoidma.

Rootsi naasmine oli mõeldud ajutise elukorraldusena ja praegugi veel ei ole Linda kindel, et ta kunagi Pariisi, oma lemmiklinna, tagasi ei lähe. Samal perioodil tekkis ka äratundmine, et nüüd on vaja ise moodi luua. Nii sündis samal ajal lapsega ka oma bränd – Lick my label.

Lick my label

Linda jaoks ei ole see ainult moebränd, vaid eneseteostus ja elustiil, mida ta teeb kogu südamest. Selle kaubamärgi alt luuakse riideid, mida Linda ise sooviks kanda ja kannabki. Ka Buduaari jaoks poseerides kannab Linda enda disaini. See on looming, kus Linda on nii idee autor kui teostaja. Ta naudib protsessi, mille käigus jõutakse kõige huvitavamate tehniliste lahendusteni. Kui tütar oli veel väike, kasutas Linda iga vaba hetke lapse magamise ajal õmblemiseks. Ideed sündisid ja teostusid kui võluväel. Ta töötas ka öösiti ja energiat jätkus kõigeks, nagu ikka siis, kui tegeled õige asjaga.

Algul töötas Linda nagu teisedki moekunstnikud, luues neli korda aastas kollektsioone. Kuid paari aastaga ammendas see karussell end, muutudes rutiinseks ja Linda oli eemaldumas oma armsaks saanud käsitöölise elulaadist. See oli see hetk, kui oli vaja otsustada, kas laiendada tootmist ja võtta inimesi juurde, et püsida järjepidevalt moeareenil, saada tellimusi kaubamajadelt ja butiikidelt, või keskenduda eratellimustele.

Aga et selleks ajaks sai Linda tellimusi juba nii Londonist kui Jaapanist, siis jättis ta kollektsioonide loomise. Kuid ta ei välista, et kunagi sellega jälle tegelema hakkab. Vabadus teha oma asja naudinguga ongi see, mis Linda juures tohutult inspireerib. Nii nagu ta ei piiritle brändi Lick my label ainult moega – see on tema loomingulisuse väljund ja ta ei välista, et annab selle märgi all tulevikus välja hoopis muusikat.

„Pariisis ma nägin, mida kõike saadab teha, ja ma tahtsin näha, mida mina saan teha. Lick my label on minu nägemus asjadest ja ma loon neid endale mõeldes. Mul on oma stiil, mille värvid, vormid ja siluetid korduvad. Minu riietes on palju käsitööd, ma ei tee masstoodangut. See, kes hindab ja ostab minu rõivaid, on hingelt noor, pole vahet, kui vana ta on.

Ma tahaksin väga tutvustada oma brändi Eestis, kuid kuna mul ei ole kollektsiooni tulemas, siis suured kaubamajad jäävad vähemalt esialgu kõrvale. Teen ainult individuaaltellimusi ja mul on pooleli uus projekt, siidsallide kollektsioon, mis praegu on olemas ainult prototüüpidena. Siis mõtlen küll nende müügile ka Eestis. Sallid tulevad eksklusiivsed, võrrelda võiks neid Hermes’ sallidega, mis on investeering. Euroopas pakun neid luksuskaubamajadele nagu Lafayette jt.“

Maailmas hinnatud

„Mu bränd ei ole Rootsi bränd, nii nagu mina ei ole päris rootslane. Mul on kliente üle maailma ja ei saa öelda, et ma teen Rootsi disaini. Aga kuna üksi hakkab mõnikord igav, siis teen freelance-tööd teistele. Viimane suur töö, mis mulle suurt naudingut pakkus, oli Rootsi lennufirmale SAS uue garderoobi disainimine. See oli väga huvitav, sest oma brändiga ma olen üksinda ja tellimused väljastpoolt on heaks väljakutseks ja vahelduseks.

Rootsis ei ole palju tuntud moekunstnikke nagu siin Eestis, võib-olla kolm on sellised, keda teatakse laiemalt ja ka mind teavad ainult need, kes ise moega tegelevad. Rootsi moekunst on pigem androgüüne, kuid minule meeldivad naiselikumad asjad.“

Diskreetne printsesside moekunstnik

2004. aastal osales Linda oma loominguga ühel moedemonstratsioonil, kus publiku hulgas oli ka daam, kes töötas kuningakojale ja hoolitses nende garderoobi eest. Kuna nad olid mõlemad töötanud Givenchy moemajas, saadi kiirelt jutule ja daam küsis, kas Linda oleks huvitatud oma kavandite näitamisest ka kuningakojas. Sellisest kutsest unistavad kõik moeloojad ning muidugi oli Linda nõus. Kuningakojas joonised ette näidanud, tellis kroonprintsess Victoria Hispaania kuningakojas toimuvateks pulmadeks 2004. aastal Lindalt koguni kaks õhtukleiti.

Nüüdseks on toonasest kohtumisest välja kasvanud pikk koostöö, kus hinnatakse nii Linda moeloomingut kui tema diskreetsust. Uurin, kas kuningakoda maksab ka riiete eest või on see moeloojale auasi neile moodi luua. Tegelikult siiski makstakse, kuid mitte ulmelisi summasid, sest kuningakoda ei priiska ja avalikkus ei kiidaks heaks suurte summade maksmist kleitide eest.

„Peamiselt on minu klient Madeleine, kuid alustasin kroonprintsessi kleitidega. Kohtun nendega nende kodus, Madeleinel on oma korter palee juures, kuid oleme ka kuningalossis kokku saanud.

Kuningakoja jaoks on oluline, et õhtukleitide disain tuleks Rootsist. See on hea reklaam, aga kui tahad neilt ka edaspidi saada tellimusi, ei tohi sellest eriti rääkida. Nad valivad koostöö inimestega, kes on väga diskreetsed ja sellepärast olen ka mina hakanud neile meeldima. Kuningapere alati ei räägi, kes on neile kleite teinud ning tavaliselt tuleb see välja kellegi kolmanda poolt – ajakirjad kirjutavad sellest, sest see huvitab inimesi.“

Printsessikleidi hind

„Teenin moekunstiga piisavalt raha, kuigi sissetulek käib üles-alla. Kõige kallimad on minu käest tellides õhtukleidid. Korsetiga siidist õhtukleidi hind algab 4000 eurost. Ühe Rootsi hokimängija tulevasele naisele tegin pitsist pruutkleidi. Pitsi ei saa aga masinaga õmmelda ja see tuli käsitsi teha, aega läks 100 tundi ja kleidi hind oli 8000 eurot.“

Edasi lähevad teemad isiklikumaks ja räägime stiilist Linda igapäevaelus, ilust ja perekonnast.

Trendid ja stiil

„Ma ei taha trende jälgida, ma tahan asju, mis pole veel moes. Olles ise moe sees, oled ajast ees. Näiteks kui ma ühel hetkel tahtsin endale rosetiga vööd, siis polnud neid kuskilt saada, aga poole aasta pärast kandsid neid kõik.

Ma ei šoppa eriti palju, käin enda tehtud vanade riietega (naerab). Aga mul pole selle vastu midagi, et osta hinnaline Miu Miu mantel, aga mu abikaasa ei lase mul seda teha, see on liiga kallis. Ostan palju ka e-Bayst ja mulle meeldivad väga ka vintage asjad.

Ma vaatan pigem, kuidas mingit asja kanda, mitte brändi. Meie maal tuleb suure mantliga käia pool aastat, et külm ei oleks. Eestis ma vaatan, et fantastiline! – naised käivad stilettodega juba sellise ilmaga (veebruari alguses – toim). Minu elustiil on selline, et olen alati liiga vähe maganud, kuna ma töötan öösiti ja siis päeval on mulle oluline mugavus.

Stiilidest meeldib streetwear, aga meeldib ka couture. Nende kahe stiili vahepealne ongi minu stiil.“

Ilu

„Kui olin noorem ja tegin modellitööd, oli hea väljanägemine väga tähtis. Näiteks Pariisis käisin palju ilusamini riides kui praegu, sest seal näevad kõik väga head välja, naised on väga naiselikud. Aga kui hakkasin ise rõivaid disainima, muutusid kliendid minust tähtsamaks. Moemajas, uhkete klientide seas, ei ole aega pöörata tähelepanu endale ega isegi oma peegelpildile pilku heita. Aga näiteks kui töötasin Chaneli moemajas, siis seal olid küll kõik töötajad väga ilusad, noored ja peenikesed, sest Karlile (Lagerfeld – toim) meeldis nii.“

Tants

„Mulle meeldib väga tantsida, olen seda terve elu teinud. Käisin noorena klassikalise balleti tundides ja teen seda siiamaani. Nii Pariisis elades kui ka praegu käin tantsuklassis vähemalt kord nädalas – siis, kui aega leian. See on minu absoluutne lemmikmoment nädalas. Tants on minu kirg ja inspireerib minu loomingut.“

Pere

„Mu mees ja laste isa Anschul on inglane, tema kirjutab muusikat. Me elame koos juba üle kümne aasta, aga kohtusime Pariisis. Meil on tütar Jade-Alma, kes on praegu 9-aastane, ja juunis sünnib meil taas üks laps. Jade-Alma saab eesti keelest aru, aga rääkida eriti ei taha. Tal ei ole ju sõbrannasid, kellega eesti keeles rääkida ja seepärast huvi ei ole. Tütart huvitab ka mood, aga peamiselt ikka kunst, ta joonistab väga hästi ja kuna mina joonistan moodi, siis tema ka. Tal on väga tugev „esteetiline silm“.

Vahepeal oli mul raske aeg …“

Tragöödia eraelus

„Minu elus oli eelmisel aastal raske periood – kaotasin veel sündimata lapse. Lohutasin ennast sellega, et ju siis ei olnud tema tulekuks õige aeg. Loodan ja usun, et nüüd läheb kõik hästi. Olen olnud seekord väga ettevaatlik, kuigi ma ei teinud midagi last ohustavat ka eelmise raseduse ajal. Lapse kaotus oli nii suur šokk – minu esimene laps on kogu aeg terve olnud ja ma ei osanud arvatagi, et midagi võiks teise lapsega teistmoodi minna. Kõige kurvem on see, et lõpuks ei osanud ka arstid midagi öelda, miks nii läks. Moodsa inimesena on raske aru saada, et ka arstid ei tea alati kõike. See periood oli mulle ka loomingulises mõttes väga raske.“

Tulevik

„Mulle pole võõras mõte minna tagasi Prantsusmaale või siis hoopis Inglismaale, kust mu abikaasa pärit on. Mulle meeldib Inglismaa countryside, see on nii ilus, mulle meeldiks seal elada maal.

Aga võib-olla töötan mõnes suuremas moemajas. Oma brändi tegin sellepärast, et mind huvitas see, see oli nagu omamoodi eksperiment. Ma pole kunagi tahtnud teha endale suurt moemaja ega teha masstoodangut, kuid mind huvitab mood ja käsitöö.

Ma ei ole rootslane ega eestlane, ma olen pigem rahvuselt väliseestlane, ja minu arengut on mõjutanud hoopis Prantsusmaa. Seega võin ma elada ükskõik kus, peaasi, et minu kallid on terved ja minuga.“

Tekst: Marget Haug

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar Shopping kevad 2013