Lugejate küsimustele vastab fotograaf Ardo Kaljuvee: Kas tead, kuidas hästi pildile jääda?

Kas sina tead, kuidas pildile jääda nii, et su kõht jääks lame ja millega peab arvestama tavalise digikaameraga pilte tehes? Meie veel ei teadnud! Kuid pärast seda, kui Ardo vastas nädala aja jooksul lugejate poolt esitatud küsimustele, oleme selles valdkonnas nüüd märksa targemad. Edastame need vastused ka teile, armsad lugejad.

Millega pean arvestama, kui mul on tavaline digikaamera, et saaks teha häid pilte? Kas selleks on üldse mingeid nippe?
Nimetame neid väiksemaid siis tinglikult tavalisteks digikaamerateks. Nendega on tegelikult üsna lihtsad lood. Kui ilmad ilusad ja just reisidel, kus päikest palju, ei olegi väga vahet peegelkaamera ja tavalise digika vahel. Raskemaks läheb just vähese valgusega pilte tehes. Ja seal polegi midagi parata, sest väikestesse kaameratesse pole võimalik tootjal sisse panna väga head optikat ega ka sama võimsat välku, nii nagu on peegelkaamerate lisavälgud. Sellisel juhul tuleks püüda võimalikult palju selgeks teha endale kaamera lisafunktsioone. Enamasti minnakse lihtsamat teed ja valitakse üks program ja pildistatakse sellega kõikjal. Kasuks tuleb ka mõne lihtsa mõiste selgeks tegemine – näiteks ISO. Suurema ISO kasutamine võimaldab saada ka kehvema valgusega kohas valgema pildi välku kasutamata.

Millise enda tehtud foto sa paneksid esimesele kohale? Ja miks?
Kõige raskem küsimus vist üldse. Leiaksin parimal juhul igast teemast 10 paremat. Pilte on lihtsalt nii palju ja lahedamatel sessioonidel on kõigil oma lugu. Väga raske jah midagi välja tuua.

Kas oled käinud fotograafia kursustel (nt Eesti Kunsti Akadeemias) ja kas see oleks vajalik või saaks ilma eelnevate mitme aasta pikkuste õpinguteta hakkama?
Jah, olen käinud fotograafia alastel kursustel. Aga kõik oleneb sellest, milleks inimene fotosid teeb. Selleks, et teha pilte niisama pereringis või reisidel, ei ole vaja otseselt kursustel käia. Võib ka ise proovida-katsetada ja eksperimenteerida. Digikaameraga saab ju erinevaid seadeid kasutades ekraanilt tulemust koheselt hinnata ja oma eksimust proovida parandada. Aga esmalt jah – oleneb kõik, millisest pildistamisest käib jutt. Kui ikka plaanitakse tõsisemalt tegeleda, siis on ka kursused kindlasti asjakohased.

Millise nurga alt saada head pilti, kuidas poseerida, et sinu kõht tunduks lame, kuidas näha pildil hea välja?
Naljaga pooleks võiks öelda – selja tagant. Aga tegelikkuses on hea keerata veidi ühte külge ette ja kindlasti mitte pildistada alt poolt. Fotograaf peab inimest pildistades arvestama ikkagi pildistatava pikkusega. Kui pildistatav on fotograafist lühem, tuleb ka fotograafil ennast veidi alla poole lasta. Ei ole just harv juhus, kus ise pean samuti pikemat inimest pildistades varvastele tõusma.


Kuidas vältida nn üleposeerimist?
Kui Sinust tehtud pilte vaadates jõuad tõesti järeldusele, et Sa pole pildil loomulik, siis püüa analüüsida, mis on Sinu arvates seal valesti – kas oled järjekordselt püüdnud suunurgad pildil kõrva taha ajada või oled keha kaheksasse väänanud. Et milles just see üleposeerimine seisneb?!  Sealt edasi juba saad järgmisel korral kaamera ette sattudes seda viga parandada. Kindlasti hea võimalus enda paremate külgede välja toomiseks on teha fotosessioon professionaalse fotograafiga. Selle käigus fotograaf suunab Sind kaamera ees liikudes, et suuremaid (Sinust mitte tulenevaid) iluvigu vältida.  Pärast on võimalik oma pilte juba analüüsida, mida teinekord teistmoodi teha ja kuidas veel paremini pildil särada.  Mitte-professionaalse fotograafiga võib samalaadne session anda vastupidise tulemuse ja inimene arvab seejärel järjekordselt: Ma ei ole fotogeeniline!

Kui vanalt hakkasid fotograafiaga tegelema?
Päris esimesi pilte utsitas mind tegema vanaema, olin siis umbes 8-aastane. Nimelt vanaemal oli olemas oma ilmutusaparaat ja vannitoas niimoodi punase valguse käes me neid siis ilmutasime. Kui ma ei eksi, siis oli kaamera CMEHA-8. Võimalik, et see polnud mu kõige esimene aparaat. Täpselt ei mäleta.

Kus soovitaksid harrastajana pildistamist harjutada? (Loodus jms, kuid mitte inimesi)
Looduse pildistamisel on väga mitmeid erinevaid aspekte – maastikufoto, allveefoto, makrofoto. Eks nende kõigi pildistamiseks on omad head kohad ja võimalused. Aga kõige aluseks on kindlasti kompositsioon – ehk siis pildil asuvate objektide esile toomine ja rõhutamine nende pildil paiknemise järgi. Kahjuks on fotograafide seas ikka jutt, et kompositsiooniga lood selliselt – inimesel kas on kompositsioonitaju või mitte. Kas seda saab harjutada? Ma ei oska öelda – kindlasti võib teiste pilte tehes analüüsida ja selle juures on heaks võimaluseks fotokursused.


Kas on olnud olukordi, kus oled kahetsenud, et oled valinud sellise elukutse nagu fotograafia?
Ainus asi kindlasti reisidel, kus mina kõnnin kuskil mägedes näiteks 15 kg fotokott seljas ja kõrval turist võtab oma püksitaskust välja pisikese kaamera. Teeb pildi siia ja teisele poole, samal ajal kui mina 5 korda objektiive vahetan. Ei hakka siinkohal saadavaid tulemusi võrdlema, vaid jutt on ainult hetkelisest olukorrast.

Kas ainult fotograafiaga elab ära? Toob see piisavalt sulle sisse?
Eks inimeste nõudmised on erinevad, aga enda koha pealt võin öelda, et jah. Palju oleneb seda tööd tehes enese aktiivsusest.

Milline on olnud kõige ekstreemsem fotosessioon?
Kõige ekstreemsem on ilmselt olnud haide pildistamine Bora-Bora saare lähedal vaikses ookeanis. Olime kolmekesi umbes 7 meetri sügavusel vastastikku 4-meetriste sidrun-haidega. Kui meiega kaasas olnud instruktor nalja pärast mu haile veel lähemale lükkas oli ikka kõhe küll. Hai ujus meist ju ainult meter-poolteist eemal.

Kas pildi nö "headus" ja lõpptulemus sõltub siiski suuresti objektiivist või on kaamera tähtis? Kummale panna rohkem rõhku varustust ostes, kas pigem eelistada odavamat kaamerakeret ja selle eest osta võimas ja kallim objektiiv või vastupidi?
Mõtlesin tükk aega, millist paralleeli tuua, et olukorda kergemalt arusaadavaks teha. Toome näite võileivast, mille ühel variandil on leib hallitanud, teasel variandil on vorst hallitanud. Kummalgi juhul pole maitse teie jaoks hea. Sama on ka kaameraga – parimat tulemust ei saa loota kaamerast, mille kere või objektiiv ei ole hea. Need, kes juba kaamera endale ostnud, teavad, et see on paras haigus. Kogu aeg tahetakse aina paremat ja paremat. Seega, alustuseks soovitaksin kindlasti paremat kere ja hiljem siis osta järjest paremaid objektiive juurde.

Kas fotomaailmas kasutatakse palju photoshop'i?
Jah, kasutatakse ikka. Ma ise kasutan seda ainult mõningate piltide juures, kus on vaja kedagi peenemaks teha, rindu suuremaks teha, kortse kaotada vms. Aga seda harva. Olen püüdnud seni jääda nii loomuliku tulemuse juurde kui võimalik. Aga fotomaailmast rääkides, siis minnakse vahel ehk liiga lihtsa vastupanu teed – mõnda efekti on arvutiga hiljem lihtsam saavutada, kui see pildi tegemise ajal teoks teha.

Kas staare pildistada on raske?
Ei, see on nagu iga teise inimese pildistamine. Inimest pildistades tuleb juba kaamera taga olles hinnata fotot pildil oleva isiku seisukohast – kas mulle pildistatavana meeldiks endast selline pilt? Kui miski mind pildil häirib, tuleb võimalusel teha uus.

Millega tegeled siis, kui fotograafiaalast tööd hetkel ei tee?
Olen oma elu nii palju fotograafiaga sidunud, et niisama aega väga palju polegi. Selle aja, mis on, täidan sõpradega suhtlemisega, käin trennis ja puhkan. Kahjuks meeldib mulle autoga natuke liiga kiiresti sõita, mis kajastub ka minu “otsekorraldustes” politseiametile :P

Kas unistad teha aktifotosid? Oled teinud?
Ei unista sellest. Olen neid teinud ja eks seda tuleb ikka ette. See on osa minu tööst ja sellest ei pea unistama. Kuni inimesed endast selliseid pilte endale seinale või poiss-sõbrale kinkimiseks tahavad, siis ma ka teen neid.

Mida arvad eesliitest staarpiltnik või staarfotograaf? Oled seda?
Ma pole päris hästi sellele mõistele pihta saanudki vist. Kas tegu on siis staare pildistava fotograafiga või staariga, kes fotografeerib? Ei tea. Mina seda ilmselgelt pole. Pildistan kõiki ja kõikjal – olgu ta siis staar või vähem staar.

Leemet Prits

Buduaar.ee Tegevtoimetaja