Maali- ja ehtekunstnik Meriliis Rinne aka Meru: mulle meeldib luua ilu!

Meriliis Rinne aka Meru on 26aastane uskumatult armas, eneseteadlik, vahel pisut ekstsentrilise loomuga noor ja andekas elukunstnik, kelle teosed ei jäta külmaks kedagi. Alati omapärase ja äratuntava käekirjaga neiu rääkis Buduaarile sellest, kuidas ta oma elu Eesti ja Londoni vahel jagab ja mil moel elu keerdkäigud on teda juhatanud just sinna, kuhu vaja. 

Kui vana Sa olid, kui endas kunsti-pisiku avastasid? Mis sind mõjutas?

Selle küsimusega seoses tekib mul alati silme ette palju flashbacke. Esimese asjana meenub minu ema ja see, kui uskumatult ilusaid pilte ta joonistas, võisin pikalt lihtsalt istuda ja teda vaadata. Kusjuures isa oskas ka väga hästi joonistada, seega pole raske mõista, kust see kunstipisik pärit on. Väga kiiresti tekkis minulgi huvi joonistamise vastu, mäletan, et nelja-aastaselt saatsin pidevalt “Hunt Kriimsilma” lastesaatele oma pildikesi, lootes, et mõnda neist saates ka näidatakse. Olin paadunud “Hunt Kriimsilma” fänn.
Päris esimesed kritseldused tegin vihikusse, mis siiamaani alles. Joonistasin enamasti ronge, miskipärast tundusid nad mulle tohutult kihvtid. Ja karu suurte okastega, arvasin, et nad lihtsalt ei saa pehmed olla, kuna nad on ju ohtlikud. Hiljem see arvamus muidugi muutus.

Joonistamine on minu loomulik olek, see tuleb kusagilt minu seest, teistmoodi seda sõnastada ei oska. Veetsin lapsepõlves palju aega maal vanaema juures looduses ja loomade keskel. Minuga oli väga lihtne, anna ainult pliiats kätte ja võisin tundide viisi omaette joonistada, olles samal ajal muust maailmast täiesti eraldunud. Olin joonistades alati ülimalt püüdlik ja pühendunud. Mäletan väga hästi, et vanaemal oli värviline kukk ja ma kulutasin hunnikute viisi paberit, et teda joonistama õppida.
Olin umbes 15aastane, kui avastasin, et riidekapi tagaseinad on soome papist ja et riiulid jäävad ikka püsima, kui ma seina sealt maalimise tarvis eemaldan ja lõuendiks kasutan. Nii sündisidki minu esimesed suured maalid. Väga palju olen õppinud omal käel, uurides teisi kunstnikke ja nende tehnikaid.

Seda, kas juba lapsena unistasin kunstnikuks saamisest, ei tea, mäletan, et kirjutasin täie tõsidusega oma klassiõe „Minu sõbrad“ raamatusse “kelleks tahan saada” lahtrisse: arvutimängude programmeerija.

Isegi täna naerame koos lapsepõlve sõprade Marguse ja Kristiinaga seda, kuidas ma ise kõikvõimalikud multikategelased paberile joonistasin, välja lõikasin ja kuidas me siis nendega mängisime. Polnud kunagi vajadust poes müüdavate plastiklelude järele, sest väike Meriliis oskas ju ise ninja turtlesse joonistada.

Käisid sa kunsti eriklassis, kunstiringides?
Ma ei ole teadlikult kunagi kunstiga tegelenud ega käinud erilistes kunstiringides, -klassides.
Küll aga on just joonistamine olnud see, mis on mind lähendanud ja kokku viinud teiste sarnaste inimestega ning alati äärmiselt huvitavaid situatsioone, olukordi pakkunud.
Joonistamine on midagi sellist, mida ma armastan, seda ei saa reeglitega piiritleda, see tuleb minu hingest.
Küsimusele: “Kas maalimine ongi see, millele oma elus pühenduda tahan? “, leidsin vastuse üsna kiirelt, lihtsalt tunnetades, mitte mõeldes, mis kasulikum oleks.
Sest kui sa tahad olla aednik, siis ole seda! Kui soovid saada autojuhiks, lasteaiakasvatajaks, kosmonaudiks või pereemaks, miks ka mitte.
Enese võrdlemine ja ühiskonna poolt paika pandud normide järgi käitumine viis mind väga kaugele sellest, kes ma tegelikult olen ja millega  täna tegelen.  Kui oleksin algusest peale teisi kuulanud, siis kes teab, millega praegu tegeleksin.
Hoolin teiste arvamusest ja muidugi soovin saada positiivset vastukaja, aga see ei mõjuta minu tegemisi.
Vanemad aktsepteerisid minu soovi algusest peale, olin piisavalt kangekaelne teadma, mida ma teha tahan. 

Aga ülikool? Seal õppisid ikka kunsti?

Ülikoolis õppisin kunsti asemel hoopis õigusteadust. Usun, et kui oleksin kunstikooli läinud, poleks minust sellist kunstnikku saanud. Teinekord on vaja kogeda midagi, mis me ise ei ole, et ennast leida. Seega olen tänulik juhtunud kõrvalepõikele.
Tänu õigusteaduse studeerimisele olen praegu palju organiseeritum, suudan end mingil määral distsiplineerida. Olen väga töökas ning pean oma lubadustest ja plaanidest alati kinni.
Aga jah, kunagi oli mul hoopis tagasihoidlik idee sellest, kuidas õhtuti kodus maalimist naudin ja päevasel ajal juriidika ning tähtsate lepingutega tegelen.
Seega vaadake ette, millest  unistate – tuleb lihtsalt ise piisavalt tahta ja vaeva näha ja unistused täituvadki!

Kuidas leiad inspiratsiooni? Mismoodi sul viimane uus idee tekkis? (unes? kedagi nähes?)

Mind inspireerivad inimesed ise. Täpselt nii suur, kui on avakosmos, on ka meie sisekosmos. Vaatan väga palju iseendasse, uurin ning püüan mõista enda ja teiste käitumist.
Mulle meeldivad lahendamatud olukorrad, paradoksid, kaleidoskoobid. Raamatutest leian alati uut energiat loomiseks.
Vahel piisab vaid enesele küsimuse esitamisest: “Miks või kuidas?”, ja uus idee sünnibki.
Minu looming on ülevoolav ja emotsionaalne, nagu minagi, omajagu rafineeritult esteetiline, pigem ilule suunatud. Jah, ma tunnistan, et armastan ilu. Ilul muidugi on omakorda mitmeid erinevaid tahke ja tähendusi. Üheks kindlaks iseloomujooneks minu käekirjale on see, et kasutan väga sageli kontrastide tekitamiseks musta värvi.
Suvel Londonis elades tekkis mul suurem huvi robotite vastu. Käisin palju Camdenis ja seal viibides külastasin alati ühte väikest poekest, kus müüdi vanu roboteid. Uurisin neid läbi ja lõhki, poe omanik vaatas mind lõpuks juba väga kahtlustava näoga, vist pidas mind hulluks. Lõpuks otsustasin robotitest terve seeria maalida ja näituse avada, seda saab oktoobri lõpuni näha Butterfly Lounge´s. Roboteid on alati kahte sorti, kas head või halvad, otsustasin, et minu robotid on head ja sõbralikud ja kuna idee tekkis Londonis, siis on ka selles maaliseerias väga palju Londonit.


Kuhu sa end järgmiste aastate jooksul edasi liikumas näed? Mille poole püüdled?

Mulle meeldib selline ütlus: “Kui ei oleks muutusi, poleks ka liblikaid.” Seega liigun lihtsalt kaasa muutustega, mida elu kaasa toob.
Hetkel müün Camdenis, ühes väga lahedas poes nimega X-Ray, oma kunsti, täpsemalt siis käsitööehteid. Lisaks minu ehetele müüakse seal poes veel palju noorte briti kunstnike disainitud unikaalseid särke, mida armastavad kanda ka Daniel Radcliff (Harry Potter) ja Tom Felton. Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis jõuab jõuludeks poelettidele ka minu disainitud särk, ootan seda väga.
Tänaseks on kunst andnud mulle juba võimaluse reisida ja oma maalikunsti ka muule maailmale näidata, siiamaani on minu teoseid väga soojalt vastu võetud. Armastan reisimist, seiklusi, janunen pidevalt kõige uue järele, tahan avastada nii palju kui võimalik, kohata uusi ja huvitavaid inimesi. Hetkel elan vaheldumisi Eestis ja Londonis, eks näis, mis edasi saab. Nagu John Lennon kunagi ütles: ”Life is what happens to you while you´re busy making other plans.”

Vaata allpool ka Meru pildigaleriid!

 

Karin Karu

 

[gallery ids="1840172,1840176,1840180,1840182,1840186,1840191,1840196,1840200,1840203,1840205,1840210,1840214,1840218,1840221,1840226,1840229,1840234,1840238,1840242,1840246,1840249,1840254,1840259,1840262"]