Reisilugu Austraaliast

19 kommentaari
Reisilugu Austraaliast

Reisimine on üks põnevamaid tegevusi elus. Eestlased on väga seiklushimulised, meid võib kohata igas maailmanurgas. Meie kodumaa on ka väga kaunis ja üldjuhul reisitakse ringi, kas siis pikemalt või lühemalt, aga teed toovad siia tagasi. Täna räägime juuratudengi Mari Raudsepp’aga, kes alustas oma reisiteed aasta eest.

Reisimine on üks põnevamaid tegevusi elus. Eestlased on väga seiklushimulised, meid võib kohata igas maailmanurgas. Meie kodumaa on ka väga kaunis ja üldjuhul reisitakse ringi, kas siis pikemalt või lühemalt, aga teed toovad siia tagasi. Täna räägime juuratudengi Mari Raudsepp’aga, kes alustas oma reisiteed aasta eest.

Kust tuli mõte, et reisile minna?

Reisimõtteid olin mõlgutanud juba aastaid – vist kuueteistkümnesena tuli esmakordselt mõte minna välismaale elama/reisima. Olen paljudes riikides ringi rännanud, kuid pikemalt elanud olen nüüd vaid Austraalias.

Miks just Austraalia?

Austraalia seetõttu, et aastal 2008 tuli minu juurde üks kallis kursaõde ning pakkus välja, et sõidaks äkki Austraaliasse puhkama. Nimelt oli ta leidnud vägagi soodsa lennupakkumise. Ma polnud varem kunagi Austraaliasse mineku peale mõelnud ning otsustasin, et miks mitte – korra elus võiks ju seal ära käia. Ma ei osanud oodatagi, et see reis mulle nii sügava mulje jätab, aga nii see oli ning pea kolm aastat hiljem olin ma siin tagasi eluoluga lähemalt tutvumas. 

Räägi natuke, mis tööd seal teed ja kui teistsugune sealne elu on?

Siinmail on elu ikka täiesti erinev. Kui Eestis olin kontoritöötaja, siis siin ma kontorisse ei kipu. Võimalik on proovida väga erinevaid ameteid. Näiteks mõned nädalad töötad mõnes farmis viinamarju noppides, siis teises farmis mangosid korjates. Ühtäkki oled mõnes suures linnas (Perth) ning töötad vägagi luksuslikus kohvikus, seejärel leiad end mõnest pisikesest linnakesest baaritöötajana ning hiljem avastad end kuskil Austraalia sisemaal(Tennant Creek) karavanpargi administraatorina. Absoluutselt kõik on võimalik. Mina naudin siin seda kõike, sest see laiendab silmaringi ning annab mulle võimaluse õppida ja proovida töid/ameteid, millest ma Eestis võib-olla poleks kunagi isegi mõelnud mitte. 

Millest tunned kõige rohkem puudust?

Nii veider kui see ka pole, siis praegusel hetkel igatsen jõule. Tunnen, et eelmisel aastal jäid mul jõulud vahele, sest olin ihuüksinda kuumas kliimas ning seetõttu ei tekkinud ka jõulutunnet. Minule kui eestlasele seonduvad jõulud ikkagi lume ja külmaga. Terve linn (Darwin) oli küll ehitud ja kaunistatud rohkem kui ma oma elu jooksul varem näinud olin, kuid õiget tunnet siiski ei tekkinud, seega nüüd ootan järgmisi jõule, et tulla Eestisse lund ja külma ilma nautima. Ohh, ja verivorst! Ja must leib… Nämm-nämm.

Kui kauaks plaanid jääda Austraaliasse ja kas mõtled ka mujale reisida?

Plaanidega on tavaliselt nii, et nad võivad iga hetk muutuda. Seega esialgu suuremaid plaane ei tee, kuid peagi on soov Aasiat avastama minna küll, näiteks Tai, Indoneesia, Malaisia, Kambodža ja Vietnam ootavad külastamist. Siiski, ühtegi kindlamat plaani ma ei tee – lähen lihtsalt vooluga kaasa ja vaatan, mis elul mulle varuks on – no worries, nagu siin armastatakse öelda ja ka mõelda.

Ja millal siis koju tagasi?

Koju tagasi tulen esialgu jõuludeks, kuid pärast jõule võtan siiski ette teekonna tagasi Austraaliasse. Aga pärast seda… ei me ette tea, mis elu tuua võib ;) Kunagi ikka tulen, päriseks elama ilmselt välismaale ei jääks. Eesti on ikkagi kodu!

 

Annett Grossfeldt