Marion Uuspõld: traageldatud mees

Vanaemalt sain ma päranduseks serviisi, kapitäie lauahõbedat, huumorimeele ja paar olulist tarkusetera. Kõige tihedamini meenub mulle see, et naisterahvas peab oskama õmmelda ning seda põhjusel, et kunagi ei või ette teada, millal algab järgmine maailmasõda ja sellest johtuvalt ei või iial teada, millal on tarvis endale Scarlett O’Hara kombel rohelistest kardinatest kleit meisterdada. Niikaua kui maailmas on rahu ja poed ja raha ja taevast sajab vihma, mitte pomme, võib iga matsiplika ka hea välja näha. Tõelised terad aga eralduvat sõkaldest just nimelt kriisi ajal. 

Pärast pooleaastast vaatlust võin tõdeda, et Eestis on kriis – MESU (mitte majanduskriis, vaid meestekriis). Pean ausalt tunnistama, et mul on paar sõbrannat, kes on ideaalses abielus perfektse mehega ning kuna sellisel puhul on patt nuriseda, on nad enamasti vait ja teevad kodus süüa. Ülejäänud sõbrannad kas vinguvad, kui kohutavad on eesti mehed, või siis hõiskavad eufoorias, kui ägeda mehega nad kohtusid Pariisis, Lissabonis, Berliinis, NYCis vm.

Kolumni kirjutamine kujutab endast peaasjalikult virisemist või irisemist. Virisemine on see, kui sa halad ja kirjutad, kui halvasti kõik on, ja irisemine on see, kui kirjutada sellest, kui hästi sul kõik on ja kui lollid on teised, et neil halvasti on. Teiste peale ma näpuga näidata ei saa, sest – tõele au andes – ei ole ma ise just kõige leebem liblikas aasal. Samas pole ka põhjust viriseda, sest esiemade tungival nõudmisel õppisin juba väikese tüdrukuna ära kõik kunstkäsitöö erinevad vormid ning nüüdseks oskan kõige muu hulgas väga edukalt ka mehi kokku traageldada.

Ma olen naine ja sellest tulenevalt salamisi naiivselt loodan, et ühel päeval ratsutab minu korteriuksest sisse prints, kes oleks treitud lihtsa valemi järgi – Jake Gyllenhaal kohtub Chandler Bing kohtub Martin Scorsese. Eesti keeles oleks see siis ebanormaalselt nunnu, erakordselt humoorikas ja ekstreemselt andekas mees. Seni kuni mul normidele vastavat meest kodus ei ole, pean ma tegelema õmblemisega ehk siis mitmest tükist kokku traageldama ideaalse mehe.

Meeste traageldamine on peen käsitöö, mille lõiget Burdast juba ei leia. Lõike konstrueerimiseks läheb tarvis natuke naiselikku kavalust ja kõvasti nahaalsust. Kõige olulisem reegel on, et ükski pusletükk ei tohi tunda ennast ebavajaliku või vähem hinnatuna. Tuleb kindlasti silmas pidada, et Härra Labrador (ehk see erakordselt nunnu) ei tohi tunda, et ta on kuidagi kehvem kui Härra Naljakas. Selleks tuleb piisavalt tihti härra Labradori paitada ja kõrva tagant sügada. Härra Naljakas (Chandler Bing) ei tohi teada, et kuskil on keegi Härra Talent, sest muidu hakkab Härra Naljakas õelaid nalju tegema (mis on okei ainult teatava piirini). Härra Naljakas võib teada, et olemas Härra Labrador, sest nunnude ja lollide meeste üle meeldib Härra Naljakale eriti huumorit teha. Härra Talent võib teada, et on olemas kaks eelmist härrat, sest enamasti neid lihtsalt ei huvita teised inimesed senikaua, kuni sa jääd truuks tema talendile. Nüüd tuleb mängu special ingredient – Härra Imeline. Härra Imeline on selline mees, kelle olemasolust peavad teadma kõik eelnevad kolm härrat. Härra Imeline on keegi, kes on nii imeline ja kättesaamatu, et ei ohusta neid reaalselt, aga hoiab nende meeled siiski ärksana. Härra Imeline võib olla ka välja mõeldud, sest parim Härra Imeline on nagunii kogu aeg välismaal komandeeringus.

Muidugi võib mees-detaile rohkemgi olla. Seda vastavalt treenituse astmele ja individuaalsele vajadusele. Kui nendele meestele liita veel argipäevased kohustused, lapsevanemaks olemine, enda eest hoolitsemine ja töö, siis ma võin kinnitada, et ei jää hetkegi aega mõelda naaberriikide või Vahemere-äärsete meeste peale, sest laupäeva õhtuks löövad stiletod tuld ja muust ei unista, kui et saaks üksi mõnusalt oma voodis teki all vanaisa pärandatud raamatuid lugeda...

Buduaarile
Marion Uuspõld