Mart Sanderi looming kaunistab peagi Tallinna Keskhaigla sünnitusosakonda

Mart Sanderi looming kaunistab peagi Tallinna Keskhaigla sünnitusosakonda

Armastatud muusiku, saatejuhi ja kunstniku Mart Sanderi elus on viimasel ajal toimumas mitmeid huvitavaid muudatusi. Mees tegeleb üheaegselt nii maalimise, lavastamise kui ka teletööga, lisaks veel oma kunstigalerii kolimisega Tõnismäele. Buduaar uuris Mardilt  täpsemalt, millised uued ja vahvad projektid mehel hetkel käsil on.

Armastatud muusiku, saatejuhi ja kunstniku Mart Sanderi elus on viimasel ajal toimumas mitmeid huvitavaid muudatusi. Mees tegeleb üheaegselt nii maalimise, lavastamise kui ka teletööga, lisaks veel oma kunstigalerii kolimisega Tõnismäele. Muuhulgas jõuavad Mardi maalitud pildid peagi ka sünnitushaigla seintele. Buduaar uuris Mardilt  täpsemalt, millised uued ja vahvad projektid mehel hetkel käsil on ning kuidas kunstiga raha teenida.

Oled maininud, et kunst on praegu sinu suurim ajaröövel ja ka sissetulekuallikas. Millest selline keskendumine kunstile?

Kunst on tegelikult kõige esimene asi, millega olen tegelenud. Veel enne, kui hakkasin kuueaastaselt muusikakeskkoolis õppima või osalesin seitsmeaastaselt esimeses telesarjas, armastasin joonistada. Viimased kümme aastat olen üritanud ennast professionaalselt harida ja täiendada – mitte üksnes kunstnikuna, vaid ka kunstikaupmehena. Kunstigaleriid olen pidanud neli aastat – selle aja jooksul on meie juurest läbi käinud palju suurepäraseid teoseid. Mitte kõik ei ole head müügiartiklid, sest kahjuks vaatan ma asju siiski rohkem kui kunstnik – emotsionaalselt, mitte selle põhjal, mis oleks hea investeering või müügiartikkel. Kahe nädala pärast toimub „Antiigireporteri“ kevadoksjon – üritan selleks ajaks oma galerii uuele aadressile kolida ning väikese avamispeo korraldada. Nimelt ootavad minu kunstigaleriid Tõnismäel, Rahvusraamatukogu vastas, ees uued ning avarad ruumid.

Kui suured summad sellel oksjonil liiguvad?

Meil on müüki tulemas umbes 45 teost Eesti ja Baltisaksa kunstnikelt. Kallim teos on Nikolai Triigi 1915. aastal maalitud „Vana aed“, mida üle 70 aasta peeti kadunuks või hävinuks. Selle teose alghinnaks on 60 000 eurot ehk vanas vääringus miljon krooni. Jah, see on suur raha, aga kunst peabki olema kallis – seda tehakse vaid kord ja kui see on ajaproovile vastu pidanud, siis ta on sisuliselt hindamatu. Samas on võimalik lihtsamaid teoseid ka näiteks 300 eurose alghinnaga saada. Tahaksin aga ise lisada, et kunst ei ole ainult investeering, ehkki Eesti kunstikoguja seda tihti nii võtab. Julgustaksin inimest ostma seda, mis talle meeldib, mitte mõtlema ainult sellele, kas ost tasub ennast ära või kas naaber tema üle pärast ei naera. Minu korteri seinal on ka asju, mida olen ostnud 100 euro eest – lihtsalt sellel põhjusel, et need meeldivad mulle. Kunstis ei tohigi muid põhjuseid olla.

Kuidas oma kunsti tegemine sisse toob?

Viimasel ajal on Eestis taas avastatud, et portree tellimine on väga šikk. Kahjuks on portreekunstnikke hetkel väga vähe järgi jäänud ja neid praktiliselt ei koolitata juurde. Kogu meie kunstipoliitika tähelepanu keskendub kunstniku eneseväljendusele, aga mitte sellele, et klient rahul oleks. Ehk siis, piltlikult öeldes, kunstnik kakib purki ja ütleb, et see on tema maailmanägemus. Kahjuks sellise „kunstiga“ ära ei ela ja sellepärast ongi Eesti täis kunstnikke, kes süüdistavad riiki selles, et neid ei toetata, ei maksta kinni nende näitusi jne. Minu jaoks on lahendus lihtne: tehkem kunsti, mida tahetakse vaadata ja osta, küll siis olukord paraneb! Olen viimasel ajal maalinud palju tellimusportreesid. Mulle see tegevus meeldib, üritan igas inimeses leida midagi huvitavat ja ilusat. Hinnad ei ole ka midagi kohutavat – võrreldes sellega, et läänes algab väikese portee hind umbes 5000 ühikust ja tõuseb sealt veel mitmeid kordi.
Praegu olen aga maalimas suurt kolmeosalist maali Keskhaigla sünnitusosakonnale, kus ma ise kunagi sündisin – nad tegid hiljuti väga ilusa remondi ja tegid mulle ettepaneku, et kaunistaksin saali mõne ilusa teosega. Olin loomulikult kohe nõus!

Aga tele-, muusika- ja teatritööd?

Tele hoiab mind vaatajate mälus, muusika toob sisse. Teater on rohkem hingele. Minu lavastatud operett „Silva“ jõuab sel pühapäeval Rahvusooperis „Estonia“ oma 50. etenduseni. Olen ka ise laval. Järgmisel aastal alustan uue lavastusega, loodan väga, et sellestki kujuneb nii suur menutükk nagu „Silvast“ – praegu on juba sügisesed etendused peaaegu välja müüdud!

Sinu uus galerii paikneb endistes Lastekaitseliidu ruumides. Toetad ju ka ise puuetega lapsi…

Jah, olen aastaid annetanud lastehaiglale ja sain neilt isegi hiljuti tänukirja. Pelgulinna Sünnitusmaja heategevusoksjonile 17. mail andsin kaks oma maali ja juhin ka seda üritust ise. Meie „Antiigireporteri“ oksjon toetab teist aastat Maarja Küla puuetega laste kunstiteraapiat. Sel aastal loodame neile üle kanda rekordiliselt suure summa – seda muidugi siis, kui kunstisõbrad kaasa tulevad ja meilt midagi ostavad!

Gerli Rosenfeld