Miss Estonia Madli Vilsar armastab oma 96aastase vanaema jaanipäeva-lugusid

19 kommentaari
Miss Estonia Madli Vilsar armastab oma 96aastase vanaema jaanipäeva-lugusid

Noor ja kaunis Miss Estonia 2011 Madli Vilsar, kes käis Eestit ka Brasiilias toimunud Miss Universumi konkursil esindamas, rääkis Buduaarile oma jaanipäeva traditsioonidest nii pere kui sõpradega ja ka sellest, milliseid grilltoite Madli pere jaanipäeval teha armastab.

Noor ja kaunis Miss Estonia 2011 Madli Vilsar, kes käis Eestit ka Brasiilias toimunud Miss Universumi konkursil esindamas, rääkis Buduaarile oma jaanipäevatraditsioonidest nii pere kui sõpradega ja ka sellest, milliseid grilltoite Madli pere jaanipäeval teha armastab.

“Nagu igal aastal tavaks saanud, veedan ka sel korral jaanipäeva kodus Saaremaal puhates. Mändjala ranna jaanituli on aastaid olnud legendaarne koht, mida sõpradega ikka ja jälle sel puhul külastame,” leiab Madli, et pühadeks – olgu need siis jõulud või jaanipäev – on kõige mõnusam koju sõita.

“Kui mõelda kõige mälestusväärsemale jaanitulele, siis ka see oli just Mändjalal. Isegi kui sõbrad on muidu kooli tõttu mööda Eestit laiali, siis see on üks neist kohtadest, kus kõik on jälle koos ja saame rannal olevat suurt jaanituld nautida. Olgu kas või metsik vihmasadu, ikka on mõnus sõpradega rannas juttu ajada, kuulata elavat muusikat tuntud Eesti lauljate poolt ja lihtsalt suveõhtut nautida,” räägib Madli, et sageli on just lihtsad asjad need, mis õnnelikuks teevad ja lisab veel: ”Mul on väga väga lahedad sõbrad, kellega koos on meeletult hea olla, võime rääkima jäädagi.”

Teine tähtis jaanipäevaüritus on Madli jaoks perekondlik grillpidu, kust ei puudu kunagi ka 96aastane vanaema, kes ikka ja jälle meenutab, kuidas jaanid vanal ajal möödusid, mida sel puhul tehti ning söödi.

“Perekeskne grillpidu meie armsas grillmajas on ääretult mõnus jaanipäevaüritus, grillime erinevaid enda valmistatud marinaadis lihasid ning minu jaoks kõige huvitavam on kuulata oma vanaema jutte sellest, kuidas vanasti jaanipäevapidustusi peeti.”

Karin Karu