Reklaam sulgub sekundi pärast

Moepolitsei Urmas Väljaots soovitab: Vähem elementaarset seksikust!

Eesti publikule on Urmas Väljaots tuntud kui moeajakirjanik, et mitte öelda moepolitseinik. Äsja ilmunud raamatus “Minu Pariis” avaldub aga ka teisugune tegelane: abitu, hädas näiteks rääkimise ja korteri leidmisega, aga samas muidugi armunud maailma moepealinna ja nõus kõik katsumused läbi tegema, et saada tõeliseks pariislaseks.

Eesti publikule on Urmas Väljaots tuntud kui moeajakirjanik, et mitte öelda moepolitseinik. Äsja ilmunud raamatus “Minu Pariis” avaldub aga ka teistsugune tegelane: abitu, hädas näiteks rääkimise ja korteri leidmisega, aga samas muidugi armunud maailma moepealinna ja nõus kõik katsumused läbi tegema, et saada tõeliseks pariislaseks.

Oled nüüd peaaegu viis aastat elanud Pariisis. Mismoodi see linn on sind muutnud?
Küpsemaks, analüütilisemaks, objektiivsemaks, nõudlikumaks, rahvusvahelisemaks. Eestis on ju nii lihtne – väike ühiskond, teed kiiresti ringi peale ja jõuad nö tippu, konkurents on väiksem ja ei pea seetõttu väga pingutama. Nii on mul ka tunne, et Eestis andekad inimesed, need kellel oleks palju talenti, pingutavad sellevõrra vähem, sest keskkond on mugavam, ning seetõttu ei avaldu nende anne täielikult ning nad ei arenda end maksimaalselt. Pisikeses tiigis on kalad väiksemad ja vesi soojem.

Aga Pariisis pead kiiresti kohanema ja edasi liikumiseks rohkem pingutama, sest konkurents on kordades suurem, väga heade näitajatega tegelasi on palju, ning et nendega sammu pidada, pead teadma ja oskama vähemalt sama palju, välja paistmiseks aga veelgi rohkem – see nõuab rohkem tööd ja nö rahe käes hambad ristis edasi rühkimist.

Mis on Pariisi (prantsuse) naiste ja Eesti naiste suurim vahe?
On kujunenud nii, et šiki, elegantsi ja hea maitse etaloniks peetakse pariisitari. Eesti on sellest kultuuriliselt loomulikult jube kaugel – pariisitar on iseseisev ja iseteadev, kes elab pigem iseenda ja sõbrannade rõõmuks, mees on ta maailmas ülioluline, kuid pigem ohver kui eesmärk. Ta riietus on palju läbimõeldum, intellektuaalsem. Selline muretu hooletus, et lahe ja moodne ning kergelt seksikas, kuid mitte vulgaarne. Seda viimast kardab pariisitar kui tuld. Eestis tänavapilti vaadates jääb mulje, et sõna „vulgaarne“ tähendusest ei saa aru väga paljud.
Eestis on asi ka palju kodukesksem, ses mõttes, et ilusa naise ja naiselikkuse kontseptsioon ei ole kujundatud mitte naiste poolt enda määramiseks, vaid meeste soovidele vastavalt, sest naine otsib kodu ja mees on see, kes talle seda võimaldab. Muidugi on see üldistus ja natukene liialdatud, kuid seda näitab tänaval päise päeva ajal valitsev ööklubistiil. Kui nüüd see fenomen kõrvale jätta ja rääkida pigem tavalisest keskmisest, saab nentida, et keskmine riietus on Eestis tunduvalt sportlikum kui Pariisis: spordirõivad igapäevaolukordades, see on pigem skandinaavialikemate-mõjutustega, kuid siingi minnakse kohati liiale, nagu oleks kogu aeg spordivõistlused.

Oskad soovitada midagi lihtsalt järgitavat eestlannadele - kuidas olla šikim, šarmantsem, prantslannalikum?
Vähem elementaarset seksikust ehk.

Oled töötanud moemaailma köögipoolel nii Tallinnas kui ka Pariisis, mis on nende kahe moemaailma suurim vahe?
Sama vahe, mis võiks olla kodusel ja restorani Gloria köögil. Üks on armas, mugav ja tore; teine iseteadlik, rafineeritud ja professionaalne.

Kas su elu Pariisis moeajakirjas töötades oli umbes nagu filmis "Saatan kannab Pradat"?
Mitte päris, aga sarnasusi oli ehk rohkem kui erinevusi. Melodraamasid meil jätkus. Ajakirjas toimus kahe moetoimetaja vaheline pidev hõõrumine, kus mina vahel etturina lahinguväljale sattusin. Kirjeldan paari juhtumit raamatus ka: näiteks kuidas ma põhjustasin skandaali, sest panin ühel faksil ühe moetoimetaja nime ettepoole kui teise oma.

Miks sealt ajakirjast lahkusid?
Läksin Prantsusmaale eesmärgiga minna kooli - l’Institut Fançais de la Mode’i ehk Prantsuse Moeinstituuti. See oli nii planeeritud juba päevast, kui ajakirjas alustasin, et jään sinna aastaks ja siis kooli. Õppisin fashion and textile’s managementi ehk nö moe- ja tekstiilijuhtimist. Juba Eestis olles sai mulle selgeks, et leiutame paljudes asjades jalgratast, sest nõukaajal neid süsteeme veel polnud, mis mujal eksisteerivad juba ammu ning funktsioneerivad hästi. Seetõttu läksingi Pariisi, et saada rohkem aimu moetööstuse nö köögipoolest. Seal said selgeks nende ühiskondade ühelt poolt pealiskaudsus ja kiirus, teiselt poolt kontrastsena mõjuv nõudlikkus.

Paljud noored mõtlevad võimalusele minna pärast kesk- või ülikooli lõpetamist edasi õppima välismaale. Kas see välismaale õppimamineku reaalsus oli selline, nagu sa seda enne ette kujutasid? Mis oli teisiti?
Kindlasti läheksin uuesti ja soovitan kõigil seda teha. Muutud professionaalsemaks, targemaks ning omandad vajaliku kriitikameele, samas loodan, et sellest oleks ka Eestile kasu ja et inimesed ka tagasi Eestisse tuleksid.
Tagasi vaadates pean siiski nentima, et mul on Pariisis vedanud – leidsin ruttu uusi sõpru ning suutsin ühiskonnaga haakuda, vaikselt sisse sulada, samal ajal täielikult oma isikupära säilitades. Ega ma osanudki midagi ette kujutada – arvasin, et siin saab pingutades asjad samamoodi kiiresti tehtud ja liikuma nagu Eestis, aga ei –ühiskond on teistsugune  ning peab varuma kannatust, kuid samas ei tohi alla anda... Minu katsumustele võite kaasa elada minu raamatu kaudu!

Äkki annad kolm tarka soovitust Pariisi külastajatele.
1. Võimalusel jaluta ühest kohast teise, mitte ära sõida metrooga. Vahemaad ei ole väga pikad.
2. Vabanda ja täna. Viisakusest kui prantsuse kultuuri osast kirjutan ma raamatus ka.
3. Võta aega ja naudi. Kui näiteks Louvre’isse ei jõua, pole hullu – see ei kao kuskile, järgmine kord. Pariis pole ühe korra linn, siia peab tagasi tulema.

Kas plaanid sinna jääda?
Elu on ju pikk ja objektiivselt võttes olen läbinud sellest ju vaid kolmandiku – eks näis, kuidas edasi. Eks see esimene kord – end ühest kohast välja juurida – ole kõige raskem. Hiljem läheb asi juba palju libedamalt. Maailmas on päris mitmeid kohti, mida ma pikemalt kogeda tahaks. Loomulikult on Pariis elamiseks üks suurepärasemaid kohti ning usun, et jääb alati üheks prioriteediks, Eesti kõrval. Lihtsalt minu tänasel erialal on professionaalses ja arenemise mõttes ka Pariuisis võimalused väga piiratud, pean olema maailmakodanik. Aga Eesti mere, metsade ja viljapõldude vastu ei saa miski.
 
Mida oled sa tänu prantslaslikule ümbrusele hakanud rohkem hindama, rohkem armastama?

Prantslaste lipukirjaks võiks olla: „Miks teha lihtsalt, kui saab keeruliselt,” vastandina ameeriklastele ning ka üldisemalt põhja-eurooplastele. Ühelt poolt on see muidugi naeruväärne, kuid tänu sellele on Prantsusmaast ja eriti Pariisist saanud nö elamise kunsti meka – toit ja veinid, mood, käsitöö, kirjandus ja kunst jne. Seda asjade keerulisust olen hakanud rohkem hindama, väljendagu see veini nautimises või rõiva keerulises konstruktsioonis ning massimaitse keerulisemates pooltoonides.

 

Toimetas Leemet Prits

Buduaar.ee tegevtoimetaja

[gallery ids="1897874"]