Moepromootor Mari Martin: Eesti naine ei julge sageli väärilist palka küsida

8 kommentaari
Moepromootor Mari Martin: Eesti naine ei julge sageli väärilist palka küsida

Stiilne naine Mari Martin, kes on ka Tallinn Dolls’i mänedžer ning moelooja, nõustub arvamusega, et paljud naised on Eestis alamakstud. Kuid millest see tegelikult tuleneb ja kas äkki saaksid naised ise olukorda kuidagi paremaks muuta? Kas kõik naised üldse tahaksidki olukorda muuta? Rääkisime sel teemal Mariga, kes ise on kusjuures alati iseseisev naine olnud.

 

Stiilne naine Mari Martin, kes on ka Tallinn Dolls’i mänedžer ning moelooja, nõustub arvamusega, et paljud naised on Eestis alamakstud. Kuid millest see tegelikult tuleneb ja kas äkki saaksid naised ise olukorda kuidagi paremaks muuta? Kas kõik naised üldse tahaksidki olukorda muuta? Rääkisime sel teemal Mariga, kes ise on kusjuures alati iseseisev naine olnud.

Mari arvates pole Eestis alamakstud mitte ainult naised. “Eestis on kahjuks alamakstud suurem osa inimesi, nii naised kui ka mehed. Ning lisaks sellele on Eestis ka väga raske elada väikese palgaga, sest kallid on just elementaarsed asjad. See eest luksus on meil ütlemata odav võrreldes muu maailmaga ning keskmisest suurema palgaga on Eestis päris mugav laiutada. Nii et minule tundub, et meil on paigast ära tasakaal,” kommenteerib Mari ning lisab veel: “See aga, kas inimene on alamakstud või mitte, oleneb ju tegelikult tema võimetest ja palga suhtest. Mingisugused normid või statistiline võrdsus ei olegi siinkohal minu meelest oluline. Õigluse tunnetus ütleb, et inimene peaks saama palka selle alusel, kui palju ta loob väärtust kellelegi või kui suur on tema panus. Ja seda saab vaadata case by case.”.

Põhjuseid, miks naised meestest vähem palka saavad, on Mari sõnul mitmeid. “Jah, tõsiasi on, et naised teenivad vähem kui mehed. Seda tegelikult igalpool maailmas, kuid Eestis on palgalõhe veelgi suurem. Ma ei ole feminist ning leian sellele mitmeid loogilisi põhjendusi. Näiteks naiste tööalased unistused, eesmärgid ja palgaootused ning nõudmised on sageli väiksemad. Naised kandideerivad vähem juhtivkohtadele ning isegi kui nad seda ka teevad, siis küsivad oluliselt madalamat palka. Ka suurema vastutuse loovutavad nad vabatahtlikult sageli meestele. Nii et naised üldiselt ei võrdsustagi oma tööalaseid võimeid meestega. Ja kui nad seda ei tee, siis kes saab seda öelda, et need on üldse võrdsed? See võib olla paljuski põhjustatud meie kultuurist ja kasvatusest ning selles ei olegi kedagi süüdistada. See on niimoodi välja kujunenud. Sest tegelikult, kui kõik on sellega päri, siis nii ongi nende jaoks õige,” leiab Mari, et paljud naised polegi harjunud rohkem raha küsima.

Veel üks põhjus, miks naised oma palgasummaga lepivad, on elukaaslase rahaline toetus ning sageli ka ootus, et mehed naist sajaprotsendiliselt ülal peaksid. “Naistel on perekondlik mudel sageli üles ehitatud eeldusel, et mehed teeniksid enam ja hoiaksid majapidamist üleval. Sellisel juhul jagavad mehed oma palga naistega ja kaudselt ei olegi siis naised nii alamakstud. Teinekord on lausa teine äärmus, et naised eeldavad, et nende palk kuulub ainult neile iluprotseduurideks ning meeste palk on perekonnas jagamiseks. Ning sealt veel samm edasi olen lugenud naiste häälekaid arvamusi, et nad sooviksid meestega võrdset palka, aga eelistavad elukaaslaseks endast jõukamat meest. Siin on kombinatsioon moodsatest ja traditsioonilistest mudelitest, kuid ühiskondlikult põhimõtteline vastuolu,” ütleb Mari.

Kas võib siis väita, et suurem osa naisi on harjunud olema ülal peetavad ning mehed seevastu tunnevadki end paremini teenides naisest rohkem? “Aga tõesti, kes on kuulnud Eesti naiselt sõnu, et unistan mehest, keda üleval pidada ja majanduslikult toetada! Ja ega nii naljalt ei kuule ka mehi hüüdmas, et neile meeldiks olla naiste varju all. Selline on sotsiaalne surve ning ühiskonnas, kus naised ei ole valmis ise majapidamist üleval pidama, ei saa ka võrdsus olla palkades. Ja võib-olla just see ongi õiglane tegelikult. Igatahes ei oskaks mina siin seda küll kelleltki nõuda,” vastab Mari.

Muidugi on Eestis ka päris palju naisi, kes on iseseisvad ning kõrgelt haritud tipptaseme töötajad, kuid samas ebaõiglaselt alamakstud. “Julgen päris selgelt öelda oma väga professionaalsete sõbrannade konkreetsetest näidetest, et haritud ja tipptasemel töötajatena ennast juba tõestanud naised on küll Eestis täiesti ebaõiglaselt alamakstud. Midagi ei ole teha, täiesti võrdsete võimetega või siis pigem võimekamad naised jäävad palgaläbirääkimistes meestele ikkagi kenasti alla. Küsida küll võib, aga midagi juurde ei saa. Mehed lihtsalt peavad rohkem saama. Võib-olla tõesti nendel samadel põhjustel, mis on tingitud nendest üldistest sotsiaalsetest rollidest. Kuid sellest on natuke kahju küll. Sest see näitab ju naistele koha kätte, et meie ühiskond ei olegi avatud edasipüüdlikele naistele. Ja see paneb naisi mõtlema, et milleks siis üldse pingutada nii palju,” nendib Mari üsnagi kurba tõsiasja.

Mari sõnul oleks olukord kindlasti parem, kui ühiskond naisi rohkem tegutsema innustaks. “Alati muigan kui loen meediast küsimust ambitsioonikatelt naistelt, et kas nende isikliku eluga on ikka kõik hästi. Eeldusel, et ambitsioonikad naised on muidu õnnetud või igavad. Kuid siis seisavad nad silmitsi ka majandusliku survestamisega. Aga milleks pärssida meie tublisid naisi? Kellele see küll kasulik võiks olla? Mujal maailmas on näha pigem vastupidist tendentsi, et naisi proovitakse innustada. Sest niimoodi kasutame efektiivsemalt oma rahva ressurssi,” soovitab Mari ning võtab jutu kokku positiivse noodiga: “Mina loodan, et Eestis makstakse palka vastavalt tööalastele võimetele ja olenemata kõigest muust – normidest, statistikast või siis enamusest. Ja kõigil on õigus valida oma tee samuti olenemata normidest, statistikast, traditsioonidest ja kõigest muust.”.

Karin Karu