Naine meeste-maailmas: Off-road rallisõitja Maire lugu

Kui palju kordi oled oma mehe või poiss-sõbra suust kuulnud, et naisautojuhid sobivad rooli sama hästi, kui teelusikas supi söömiseks? Kui sinugi ettekujutus õrnema soo juhtimisoskustest on seda müüti kuuldes vigastada saanud, siis tea, et miski pole saavutamatu ja ka meie armsal kodumaal leidub tõeliselt vapraid ja ettevõtlikke kaunitare, kes julgevad osa võtta ka kõige raskematest väljakutsetest. Buduaar uuris kaasaja kangelannalt Mairelt, mis on selle ränga spordi, milles osalevad rallimehed võtavad nii paljudel neidudel põlved nõrgaks, ahvatlevad küljed ja milline näeb see välja läbi tema silmade.

Kuidas ja millal tekkis sul huvi suurte autode ja ränkade off-road karikavõistluste vastu?

Eks see on tulnud ikka tasapisi… Minu elukaaslane Alvar ja tema sõber tegelevad sellega juba aastast 2002. Oh imet, kui talle salaja esimesel korral pealtvaatajana Ida-Virumaale järele sõitsin. Tuli tunnistada, et see hakkas suurt põnevust pakkuma ning hiljem olin kaasaelaja rollis kõigil võistlustel. Kui aga 2006. aastal otsustas Alvar, et ostab endale ise auto ja hakkab seda omapead ehitama, tuli minult kohe ettepanek, et hakkan ise kaardilugejaks. Kuna kirg selle spordiala vastu aina suurenes, siis soovisin juba ise roolikeeramist katsetada. Nii sain 2007. aasta suvel võimaluse Alvari tehnilise abi autoga metsa minna oma seltskonnaga, võistkonnakaaslasteks valisin loomulikult teised tuttavad naishuvilised. Siis meisterdas Alvar oma abilistega meile auto juba võistlemiseks sobivamaks ning järgmisel aastal sündiski mõte, et teeme kõik karikasõidud kaasa.

Mitu aastat oled juba võistlustel osalenud ja mis on siiani olnud sinu suurimad saavutused?

Roolikeerajana esinen juba alates 2007. aastast ning selle aja jooksul on parim tulemus 2010. aasta "Kukepea" II koht. Lisaks kuuluvad meie naiskonnale nii mitmetel Eesti ja Läti osavõistlustel saavutatud kolmandad kohad ning head punktid ka aasta kokkuvõttena tõid meile kogu Eesti karikasarja 2011. aasta III koha ning NEZ Cup'i sarjas (The North European Zone Cup, kuhu kuuluvad Eesti, Läti ja Leedu) samuti III koha. Loomulikult on sel spordialal head tulemused pigem tugeva ja tubli koostöö vili kogu võistkonna liikmetega. Samuti on suur roll siiski autol ning selle ettevalmistusel, milles meie ise pole peale koristamise ja pakkimise osalenud. Parimad tulemused said teoks alles peale auto vahetamist 2010. aasta sügisel.

Kui palju naiskondi või segavõistkondi võib teel kohata?

Konkurentidena pole selliseid naiskondi veel kohanud. Küll aga segavõistkondi, kus naised on kas kaardilugejad või kruiisivad muidu kaasa. Selliseid ikka leidub mitmeid.

Kui kaugele on see hobi sind juba suunata jõudnud ja millistel võistlustel plaanid lähiajal veel osaleda?

See huvi ei ole minu seest kaugeltki kadunud, kuid paraku tuleb leppida faktiga, et see on kulukas spordiala. Kindlasti ei tahaks ma sellest veel täielikult loobuda ega taha seda teha ka minu ülitoredad tiimikaaslased Teele ja Vivika, kuid majanduslik olukord sunnib tegema valikuid. Seega arvatavasti ei osale me sel aastal kogu karikasarja osavõistlustel, kuid kevade- ja suvepoole on soov kindlasti mõned võistlused nii Eestis kui ka lõunanaabritest lätlaste ja leedukate juures ära teha. Loomulikult, kui leiaks sponsorlust, siis käivitaks auto juba täna!

Kuidas suhtutakse naissoost võistlejaisse? Kas maasturihärrased lasevad sind tee peal ette ja avavad raja lõppedes ka autoukse?

Suhtumine meisse on olnud erinev. Enamus on siiski juba sõbrad ja viskame üksteise kohta mitmeid nalju. Muidugi on tegu ikkagi võistlusega ning igaüks peab iseenda eest seisma ja ukse peab ikka täitsa ise lahti tegema, kui tekib soov autost väljuda.

Aga kuidas kulgeb laagrielu ja omavaheline suhtlemine väljaspool võistlusi? Kui palju tähelepanu peavad naisosalejad tundma ja kui mitut komplimenti kuulma?

Peale võistlusi toimub seljataha jäänud ürituste kohta ikka vahva muljetamine. Suurt erikohtlemist me ei saa, kuid kiidusõnu tuleb ikka igast suunast ning kaasaelajaid on päris pisikestest kuni väga eakateni välja. Kord olid väike poiss ja tüdruk meid mitu päeva laagris piilumas käinud ja lõpuks tõid toreda lillekimbu, mille olid ise kokku korjanud. Nii armas! Sellised olukorrad on just need, mis annavad üritustele rõõmu ja tegutsemisele hoogu juurde.

Kas on ette tulnud olukordi, kus pidite mingisuguse rikke tõttu rajalt ära tulema? Kuidas pidasite vastu olukordades, kui sõidukit enam nii lihtsalt oma kätega töökorda ei saa?

Erinevaid rikkeid on ette tulnud küll. Õnneks ei ole me pidanud kunagi metsast jala välja tulema ning oleme saanud abi kas kaasvõistlejatelt või on siis juba oma abilised meile järele tulnud. Ühel talviselt sõidul olime suutnud jällegi auto mitteliikuvaks teha, siis istusime küll vist tunnikese, enne kui teine võistkond meid nööri otsas laagrisse viis. Tegelikult erinevad rikked ja sõitude katkestused on just moraalselt haigettegevad. Siis tekib selline jube kurbus hinge ja on selline mossitamise tunne.

Mis on selle spordiala juures kõige rasvasemad plussid ja kõige pikemad miinused?

Minu jaoks on see seiklus ja ellujäämine omaette nautimist väärt. Ju siis need plussid ongi suur sõidurõõm, lahe seltskond ja tore laagrielu. Miinusteks on ikka see kulude pool ja meil muidugi see autoremontimise oskuse puudumine. Aga iga sõiduga õpime alati juurde midagi uut ja väiksematest vigadest saame ka ise jagu.

Palun kirjelda oma kõige ekstreemsemat ja kõige meeldejäävamat võistlussõitu.

Eks ekstreemsust ole kõigis võistlustes natuke. Kuigi ma arvan, et viimati sõidetud “Avo Sultsi Mälestusvõistlus 2011” on olnud minu jaoks aegade jooksul üks kõige suuremate emotsioonidega sõit. Olen sellel juba varem kaks korda osalenud, kuid mitte kunagi pole läbinud rada 100%-liselt. Rada pakkus tõsiseid tõuse ja langusi, sügavat vett ning külgkallet. Tundsin hirmu ja rõõmu vaheldumas niivõrd palju kordi, et suutsin kartusest väristada jalga ja nutta nii õudus- kui ka õnnepisaraid. Finišipiiksu kuuldes oli meie autos tõsine tütarlaste kisakoor.

Kogu rallitamise eest tänab meie kangelanna eeskätt oma elukaaslast, kes kogu selle "lõbu" tema ellu tõi ning seda tänaseni teha võimaldab. "Kõige meeldivam on aga oma silmaga näha, kuidas minu kahest pojast on sirgumas aina suuremad asjahuvilised, kes ei taha enam üheltki võistluselt maha jääda," ütleb õnnelik Maire.

Ja kui õnn on see, mille poole me alati usinasti pürgime, siis ei tasu karta astuda uuele tundmatule ning pingeid pakkuvale teele, ajada selg sirgu ja tõestada, kas või iseendale, et olles õrn ja habras, suudad oma tahtejõu ja pingutusega paigast liigutada ka mägesid.

Vaata allpool ka pilte!

Kristiina Virt