Näitleja Juss Haasma: inimene valib, kellele raha annab

Näitleja Juss Haasma: inimene valib, kellele raha annab

Armastatud noor näitleja Juss Haasma (27), kes on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli, on tänaseks kaasa teinud mitmetes teatritükkides (“Raudmees”, “Cabaret”), teleseriaalides (“Pilvede all”) ning ka filmides (“Jan Uuspõld läheb Tartusse”). Buduaar uuris kunstihingega Jussi käest, kuidas suhtub tema tänaval raha kerjavatesse kodututesse ning mil moel on ta ise kodutuid aidanud. 

Armastatud noor näitleja Juss Haasma (27), kes on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli, on tänaseks kaasa teinud mitmetes teatritükkides (“Raudmees”, “Cabaret”), teleseriaalides (“Pilvede all”) ning ka filmides (“Jan Uuspõld läheb Tartusse”). Buduaar uuris kunstihingega Jussi käest, kuidas suhtub tema tänaval raha kerjavatesse kodututesse ning mil moel on ta ise kodutuid aidanud. 

Küsimuse peale, kas Juss on kunagi mõnele tänaval kerjajale raha andnud, vastab ta: “Üks vana ja väsinud mees tuli mind mõni nädal tagasi Tallinna vanalinnas südaööl kõnetama. “Ole hea mees, anna mulle kaks eurot! Ma ostaks endale konjakit,” ütles ta mulle. Vastasin, et annan sulle neli eurot, et too siis juba mulle ka, kui sa nii odavalt saad. Siinkohal sai vanal ja väsinud mehel mõistus otsa, ta ei lausunud mulle enam sõnagi ning lahkus,” muigab Juss, et paarieurone konjak jäi tal siiski proovimata.

Ühel korral õnnestus Jussil aga õnnetu kodutu elu kasvõi hetkekski paremaks muuta. “Kunagi ammu sattusin olude sunnil ühte väiksemasse toidupoodi ja järjekorras seistes hakkas minuga rääkima üks suhteliselt vana ning väsinud olemisega mees. “Ole hea mees, anna mulle raha, ma tahaks leiba endale osta,” ütles ta. Kuna mehe hingeõhu järgi oli tunda, et ta tahab kõike muud peale leiva, siis otsustasin raha andmise asemel talle ise pätsi leiba osta. Ulatasin talle leivapätsi, tema tänas mind vastutasuks ning lahkus poest. Kui olin ka oma ostud sooritanud ning poest väljunud, siis nägin seda vana ja väsinud meest jälle. Ta oli kogu selle leivapätsi endale põiki korraga suhu toppinud ning jõllitas mind näljaste punnis silmadega. “Ilmselt läks see leib õigesse kohta,” mõtlesin ma ning meie teed läksid seal lahku,” tunnistab Juss, et tol hetkel oli tal küll hea tunne, et ta sai vähemalt ühe raske saatusega inimese elu korrakski paremaks muuta.

Kuidas aga Juss üleüldiselt kerjajatesse suhtub? Nagu me kõik teame, on olemas ka sellised kerjuseid, kes tegelikult võiksid vabalt tööle minna, aga nad lihtsalt ei viitsi. “Bangkokis leidub väga palju inimesi, kes tänaval raha kerjavad. Mina andsin raha ühele noorele emale, kes kahe mähkmetes lapsega tänaval lebas. Seal oli palju selliseid kerjuseid, kes tegelikult olid vägagi teovõimelised inimesed ning kes võiksid reaalset tööd teha, kuid nad lihtsalt ei viitsi. Tais elavad inimesed on üldse jube laisad, aga see selleks. Kuhu ma tahan oma jutuga välja jõuda, on see, et seal olles tekkis mul mingi kummaline valija hoiak. Ma vaatasin, kellele annan raha ja kellele mitte. Ja ilmselt on see nii igal pool. Kui inimene on nii eemaletõukav, et temast ei hakka isegi hale, siis kõnnid sa temast suure ringiga mööda. Kui inimene teeb midagi lahedat – mängib mõnda intrumenti, tantsib või ühesõnaga teeb midagi, millega ta suudab su tähelepanu püüda, siis saab ta ka reeglina seda, mida soovib,” mõtiskleb Juss, et kui juba raha anda, siis kindlasti neile, kes seda tõesti vajavad ning välja teenida oskavad. 

Karin Karu