Noor kirjanik Sandra Angel jutustab Eesti eliidi räpasest elust ja lubab lugejale kirjanduslikku naudingut

Uusim Buduaari raamat on skandaalne ja Eesti eliidi elu paljastav jutustus "Ma tulen". Raamatu autor Sandra Angel lubab oma jutustusega Eesti kirjandust pisut raputada, selle taset tõsta ja tavapärasest erinevat lugemisnaudingut pakkuda. Ta ütleb, et enamik Eesti kirjanike raamatutest panevad lugeja magama ning tundma, nagu lugeja oleks rumal. Sandra enda esimene raamat räägib tema meeletust eluperioodist, mis sisaldas rohkelt erinevaid suhteid meestega ning mitmeid pööraseid tempe, mis Sandra enda sõnul oleks võinud pigem olemata jääda. Väidetavalt on raamatus osalisteks mitmed tuntud Eesti mehed, kelle eesnimed on muudetud, kui kelle tegude kohta ütleb Sandra järgmist: "Nimed on muudetud, aga olukorrad – nendega on nii ja naa. Tark saab ise aru, kus on nii ja kus on naa."

Sul on väga lennukas ja julge kirjastiil, kust selle omandanud oled?

Eestis võib selliseid kirjanikke, kes nii kirjutada oskavad, et see uniseks ei tee, üles lugeda kahe käe sõrmedel. Ma olen omandanud oma stiili tänu massilistele kirjanduslikele vargustele. Aga mis puudutab neid „loetavaid“ eesti kirjanikke, siis ilmselt varastan nendega ühtedest ja samadest kohtadest.

Kas sinu raamat on väljamõeldis või on selles kajastatud pärissündmused sinu elust?

Kes tahaks uskuda, et jõusaali treenerid saunas kokat panevad, eesti staarid kohvikusse söögiraha võlgu jäävad, noorpoliitikud kinos pihku taovad, või ajakirjanikud telefone varastavad (kahjuks olin selle juba raamatusse pannud, kui selgus, et vist keegi varastaski :)). Sündmuste tegelikkusele vastavuse kohta ütlen ma, et see mis, päriselus juhtus, oli veel hullem. Seega, siin pole liialdusi, on ainult kärped.

Kuna sul tuli mõte raamat kirjutada ja kuidas käis materjali kogumine?

Üldiselt käis materjali kogumine nii, et võtsin oma telefoni väljavõtte ja märkmiku, mis aitas sündmuste ahelat paremini meenutada, ja selle pealt paningi asjad kirja.

Kes on sinu lemmikkirjanik? Ja kes sulle üldse ei meeldi, miks?

Kindlasti ootavad paljud, et ma ütleks Kender. Aga ma ei ütle. Kuigi me varastame ilmselt samadest allikatest ja ta on üks ülivähestest eesti meestest, kes kirjutada oskab. Võite naerda, aga minu lemmikud on räiged tüübid, nagu Bukovski ja paar muud venelast. Ja kes mulle ei meeldi on see kari nohiklikke kloune, kes üritab kirjeldada huvitavalt räigeid olukordi, milles nad ise olnud pole. Kui oled päriselus pussy, siis ole pussy ja kirjutagi sellest, kuidas sa oma päeva kirjanik-ajakirjanik-kriitikuna õhtusse veeretad (mitte, et keegi seda lugeda viitsiks, aga ikkagi) ja ära ürita mingit elumeest või elunaist mängida – see kuivatab viimsegi lugeja huvi. See on nii võlts.

Räägitakse, et paljud sinu raamatu tegelased on Eestis tuntud inimesed. Kas see vastab tõele?

Nii tundmatus riigis tuntud olla on karistus igale inimesele. Ma ei hakka salgama, muidugi on. Need poliitikud on päris elust, samuti treenerid, ilma(sperma)tüdrukud, muusikud. Ikka on, jah. Aga mis seal nii erilist on, kui keegi näiteks ütleb, et „Mairoldil on vot niiiiii palju väiksem kui Ukul“ –  selline Eesti elu ongi. See kõik on avalik saladus, kõik teavad kõigi elust kõike nagu feisbuuk.

Kas raamatust jäi midagi põnevat ka välja lihtsalt seetõttu, et sa ei julgenud sellest kirjutada või kardad pahandusi kaela tõmmata?

Ma olen naine aga ma ei karda. Muidugi põdesid osad tüübid siin ja pakkusid isegi raha ja võin öelda, et tänu  sellele tõesti panin sisse mõne juhtumi, mille oleksin muidu välja jätnud. Ma pole kunagi elus jätnud kasutamata võimalust mõnda korralikumasse pahandusse sattuda. See ravib ja karastab.

Millist oma tegu elus kahetsed kõige rohkem?

Seda ma tõesti ei ütle. Aga see on raamatus.

Millise teo üle oled uhke? 

Ma olen uhke selle üle, et ma siiamaani elus olen. Kõlab naljakalt. Tean. Aga arvestades kõike, mis toimunud on, oleks märksa tõenäolisem, et mind siin enam ei oleks. Ja vist ühe asja üle veel. Ma pole kedagi reetnud ja kitseks hakanud. Jah, selle üle ka. Isegi väga.

Kui sa nii kõva naine oled ja midagi ei karda, miks sa oma nägu näidata ei taha ja raamatut pärisnime all ei avaldanud?

Siin väga tundmatus riigis väga tuntuks saada on lihtne. Samas pole sellest mitte midagi kasu, pigem hakkab see arukale inimesele närvidele käima. Ma tunnen liiga paljusid Eesti staare liiga lähedalt, et tahta endale samasugust elu. Muidugi kui reformikad mulle hea tiksumise-koha teeks, siis võiksin nime ka öelda. See oli muidugi nali (osaliselt).

Raamatus on palju seksi, erinevaid mehi ja meeletuid seiklusi. Millist elu sa praegu elad?

Ma elan palju rahulikumat elu kui tahaks. 

Kas see jääb sinu ainukeseks raamatuks või on veel midagi plaanis?

Mul on kogu aeg midagi plaanis, aga eks nende plaanidega ole ikka nii, nagu on. Tõuke selle raamatu lõpuni kirjutamiseks sain ka peamiselt sellest, et lugesin jama, mis riigi raha eest välja antakse. Masendav. Eesti Kultuurkapital – raha põleb nagu Vegases. Tahtsin, et kuskil pildi nurgas oleks ka elutervet räigust ja siiraid mälestusi elust, et tasakaalustada seda tohutut kistud ja punnitatud jama, mida klounid toodavad.

Loe lähemalt "Ma tulen" raamatu kohta ka SIIT.

Sandra raamat on müügil kõikides suurematest raamatupoodides ning soodushinnaga Buduaari e-poes.