Pildid! Liis Lass: ma ei taha oma last aksessuaarina kasutada

18 kommentaari
Pildid! Liis Lass: ma ei taha oma last aksessuaarina kasutada

Särav ning kaunis ärinaine Liis Lass, kes eelmisel aastal abiellus, saab paari kuu pärast emaks. Peagi ilmavalgust nägevale tütrele on ka nimi juba olemas ja selleks saab Alexandra Sofia. Buduaar uuris, kuidas Liisil rasedus kulgenud on. Lisaks rääkis Liis sellest, milliseid ettevalmistusi nad oma abikaasaga teinud on ja kuidas plaanib Liis oma last kasvatada. 

Särav ning kaunis ärinaine Liis Lass, kes eelmisel aastal abiellus, saab paari kuu pärast emaks. Peagi ilmavalgust nägevale tütrele on ka nimi juba olemas ja selleks saab Alexandra Sofia. Buduaar uuris, kuidas Liisil rasedus kulgenud on. Lisaks rääkis Liis sellest, milliseid ettevalmistusi nad oma abikaasaga teinud on ja kuidas plaanib Liis oma last kasvatada. 

Alexandra Sofia peaks ilmavalgust nägema juba paari kuu pärast ja seda Singapuris. “Meil on imetore arstionu ja sealne meditsiinitase annab mulle kindluse, et lapse ilmaletoomine on kogemus, mida ma sooviksin tulevikus veel korrata. See on minu jaoks väga oluline, kuna olen järjekindlalt sellel meelel, et ilus kogemus sünnitushaiglas on terve noore pere füüsilise ja emotsionaalse heaolu suhtes ääretult oluline,” tõdeb Liis.

Miks otsustas Liis oma tütrele just sellise nime panna – Alexandra Sofia? “Arvestasime nimevalikul sellega, et see saaks võimalikult rahvusvaheline ning samas jätaks lapsele võimaluse tulevikus valida, kumb tema identiteeti rohkem toetab, kas tugev ja enesekindel Alexandra või ladinakeelsest sõnast “arukus” tuletatud õrnem Sofia. Kuulsin ka hiljuti, et Sofia on Eestis hetkel enimpandud nimi. Ega see mind väga rõõmsaks ei teinud, aga siis tuli meelde, et olen ise samamoodi ühest Liiside, Laurade ja Sandrate põlvkonnast. Oma ajastu lapsed me kõik,” muigab Liis.

Tänapäeval kasvavad paljudes peredes kakskeelsed lapsed ehk siis kodus räägitakse kahes keeles. Liisi kodus räägitakse aga lausa kolmes erikeeles! “Teen kindlasti kõik endast oleneva, et minu lapsest kasvaks eestlane, kes räägib veatut eesti keelt ja kel oleks tugev side oma isamaaga. Ma ei pea seda õigeks, kui eestlasest vanem(ad) ei suuda oma last õpetada eesti keeles rääkima või siis ei hooli sellest. Kas see on mingi vaen oma kodumaa vastu või häbi, et meie keel on nii väike? Minu meelest on pigem häbi see, kui lapsele pole antud seda täiendavat keelepagasit ning kaotatud on tema õiged juured. Ka minu abikaasa õpib vabatahtlikult eesti keelt ja tulevikus tahaks loota, et inglise keelt kõlab meie kodus aina vähem. Loodan, et see vaid unistuseks ei jää! Ka minu ema, kes samuti sellest kevadest Singapuris resideerub, aitab tõenäoliselt lapse keele arengule tublisti kaasa. Ilmselgelt inglise keel ning hiina keel saavad lapsele samuti maast madalast selgeks, kuivõrd isa keel on esimene ning keskkond ja lapsehoidjad räägivad teist. Tänapäeva maailmas ei kujutaks asju aga teisiti ettegi. Enda kolmest keelest ja kahest poolikust jääb maailmas paraku väheks,” nendib Liis, kes keelteoskust väga oluliseks peab.

Liis ja tema abikaasa on lapse saamiseks igati valmis. “Eelkõige oleme ennast ettevalmistanud vanemateks saamise osas ja seda juba enne pisikese planeerimist. Ja siinkohal ma ei mõtle perekoole, beebiblogisid ega muid tegelikult liigseid asendustegevusi, vaid armastava perekeskkonna loomist, millel on omad reeglid ja mille loomine algab juba enne uue inimese saabumist,” ütleb Liis ning lisab: “Sellised pisiasjad nagu vankrid ja riided lahenevad kuidagi iseenesest ja last nukuks, kellega dress-up’i mängida, ma muuta ei taha. Pigem mõtleme tähtsamaid asju, et kus oleks lapsel pikas perspektiivis parem üles kasvada, oleme ju abikaasaga mõlemad äri asjus palju lennus ja viimastel aastatel elanud nii Hiinas kui lühidalt ka Indoneesias, ning et kuidas meie vanematena saaksime anda endast parima, et meil kasvaks tark ja asjalik inimene. Ning palju oleme rääkinud teiste vigadest, mida tahaks ju nii väga mitte korrata,” leiab Liis.

Mis aga vankritesse ja muudesse ebavajalikesse vidinatesse puutub, siis Liisil on nende vastu lausa allergia. “Oleme just abikaasaga meie iga-aastasel pikemal reisil Ameerikas, seega kasutasime võimalust ja saatsime ka siit erinevaid vidinaid koju. Mul on nende klassikaliste kärude ja kohmakate titeasjade vastu lausa allergia, aga kuna midagi ju peab valima, siis läksime tehnoloogiateed ja leidsime põneva brändi nagu 4Moms. Eks keda huvitab, saab internetist järgi vaadata. Aga kokkuvõttes tahaks last rohkem isiksusena tundma õppida ja temaga suhelda kui teda nunnu aksessuaarina kasutada,” kommenteerib Liis, kes loodan, et tema tütrest sirgub asjalik ja edukas naine, kes maailmas läbi lööb.

Kogu raseduse periood on Liisi sõnul olnud imeline. “Ei tahaks ära sõnada aga varjata pole ka nagu mõtet, seega saan öelda tänutundega, et see on olnud üks mu elu nauditavamaid aegu ja niimoodi võiks neid lapsi ju saada veelgi,” naerab Liis.

Liis on veendunud, et kui vanemad on lapse saamiseks nii füüsiliselt kui ka vaimselt ette valmistunud, siis pole midagi karta vaja. “Olen seda korrutanud ka oma veel lastetutele sõbrannadele, aga ei tea kas nad usuvad mind või mõtlevad, et soiun mingit tüüpilist beebimamma rida. Usun, et heas enesetundes mängib rolli ka see, et olime selleks sündmuseks mõlemad abikaasaga vaimselt ning füüsiliselt ette valmistunud ja oskame teineteist hoida ja toetada. Lapseootus ei ole ju ainult ema teema, sest ka mehest saab isa ja naisel on siin mehe toetamisel ka oma roll täita. Seega ootus on olnud imeline, oleme reisinud pea iga kuu erinevas maailma paigus ringi, olnud endiselt samal ajal töölainel ning olen hoolitsenud ka enda keha eest nii, et ma ei peaks väga muretsema rasedusjärgsete liigsete kilode pärast. Ettevalmistus on nii oluline. Ja suhtumine. Minu suhtumine on olnud sellest hetkest saadik, kui otsustasin, et minust saab ema, selline, et olen selle olukorra peremees, naudin igat hetke ning annan endast oma parima. Aga nii ma suhtungi elusse üldiselt ja loodan, et ka tirts selle pärib,” ütleb Liis.

Vaata allpool ka pilte!

Karin Karu