Reklaam sulgub sekundi pärast

Piret Järvis: Annan peaaegu alati tippi!

Buduaar uuris erinevatelt avaliku elu tegelastelt, et kas nemad annavad restoranides käies meeleldi tippi ehk jootraha ning mis saab tipi andmisel kõige määravamaks?

Buduaar uuris erinevatelt avaliku elu tegelastelt, et kas nemad annavad restoranis käies meeleldi tippi ehk jootraha ning mis saab tipi andmisel kõige määravamaks?

Heti Tulve: Annan ikka!  Tavaliselt 10% ja sõltub suuresti ka teeninduse kvaliteedist ning sellest, kui hooliv, tähelepanelik ja sõbralik teenindus on ning mis emotsioone see minus tekitab :)

Mart Juur: Ikka annan kui sularaha juhtub kaasas olema ja teenindus on kena, aga ega ma restoranides eriti ei käi.

Hans H. Luik: Annan meeleldi! Määravaks saab see, et mu enda tütar töötas koolivaheajal Cafe Petersonis ettekandjana ning mulle meeldis, et temalegi tippi jäeti!

Piret Järvis: Annan  peaaegu alati tippi! See on mul välja kujunenud. Selle jaoks ei pea olema  suurejooneline teenindus. Aga kui teenindus on lausa ebaviisakas, siis jätan siiski andmata, aga seda juhtub väga harva. Teenindustase on minu meelest Eestis tõusnud. 

Emil Rutiku: Ikka annan. Kui juba annan, siis ikka hea meelega! See  sõltub etteaste veenvusest ja sellest, kuidas tellitavat lauda tuuakse. Selge see,  et kelner pole süüdi, kuidas toitu tehakse.
Meie kultuuripildis on see tipiandmine veidi võõras, samas mujal maailmas kelner peaaegu palka ei saagi. Siin püütakse kelnereid palgaga kohal kinni hoida, kui see õnnestub.  Tipp on boonus!

/Toimetas: Merlyn Uusküla/