Priit Pullerits: Liliti, Liisi ja teiste Eesti tühiste staaride asendamatust rollist

"Eestis tõuseb pidevalt orbiidile tegelasi, kelle läbilöögile ei leidu justkui mingit seletust. Ometi etendavad nad oma tühisuses väärtuslikku, lausa asendamatut rolli," kirjutab Postimehe ajakirjanik Priit Pullertis oma kolumnis  Elu24-s.

On mõnel inimesel ikka sündmusterohke elu. Mullu kevadel tegi Liis Lass autoavarii. Siis hakkas rõivadisaineriks. Siis põrus ülikooli lõpueksamil. Siis kaitses Tõehetke-Lilitit. Siis pidi Moskva kohvikust lahkuma. Siis näitas end Lauri Laasi käevangus. Siis kavatses Õhtulehe kohtusse kaevata. Siis jäeti VIPi-peo ukse taha.

Ja siis, huvitav küll, röökis järsku ajakirjanike peale: "Mul on fucking kõrini, et te kõik minust ikka veel kirjutate!" Seejärel ähvardas: "Tulevikus kirjutate minust ainult neid asju, mida mina tahan ja mida mina teile ütlen!"

Mida ta õige endast mõtleb?! Et hakkab ise elu dirigendiks?

Juba järgmine päev oli Lass taas uudistes, sest staarfotograafiks tituleeritud Indrek Galetin oli teda pildistanud kiilakana ja alasti. Kuus päeva hiljem kerkis Lass avalikuks kõneaineks, kui levisid kuuldused, et staarreporteriks kuulutatud Carola Madisel on tekkinud suhe tema kauase kallima Elmar Liitmaaga.

Tuhat vabandust, head lugejad, et nii tühise teabega – ja seksitu sõna teave kõlab siinses kontekstis oi kui ülepakutuna, kas pole? – te aega raiskan. Samas, ärge püüdkegi väita, et osa Lassi-teabest teile sugugi tuttav ette ei tule. Tuleb ju küll?

Nüüd vastake endale ausalt: miks, põrgu päralt, nopite te üles lookesed Tõehetke-Lilitist, Missi-Laurast ja Tissi-Maarjanist, Carola Madisest ja Lauri Pedajast, Nikist ja Tootsi Katist, ehkki nende ees, kelle arvamusest hoolite, teete püüdlikult näo (nagu meie president), et ei tea ega tunne neid?

Vajalikud naerualused. Lubage siinkohal teie võltshäbi vähemaks võtta. Neid mõttetuid infokilde kohalikest kuulsustest on vaja selleks, et sessinatses karmis elus end parema ja õnnelikuma ja rahulolevamana tunda.

Ükski vähegi mõistusega inimolend ei vaata neid omamaiseid staarihakatisi, kõmu-, seltskonna- ja lõbumeedia igapäevaseid toidupalukesi selleks, nagu aitaks nad kustutada eksistentsiaal­set infonälga. Nad on vajalikud vaid selleks, et oleks keegi, kelle üle süüdimatult naerda, kelle üle mõnuga irvitada, keda süümepiinadeta parastada, keda kättemaksu pelgamata klatšida.

Seetõttu, paradoksaalne küll, ei saa sugugi kuulutada, et igasugused «Lihtsa elu» Triinud ja Silled, Baari-Paavod ja -Annikad, Bussi-Pirjod ja Grupi-Katid, Seksi-Kristid ja Farmi-Gabrielid, Vändra Avelid ja Ventsli Evelyd oleks mingid mõttetud staarid. Kaugel sellest! Neil on kanda väga tähtis ja vastutusrikas roll: olla ühiskonna sublimeeritud negatiivsete võngete piksevardaks. Ehk teisisõnu: võtta varjatud kurjuse valusad löögid enda peale.

Kui nende ülla rolli juures midagi traagilist leidub, siis nimelt see, et nad ise ei saa aru, mis nendega toimub ja mida nendega tehakse. Ses mõttes, tunnistagem, on tegemist üksikute infantiilse naivismi küünilise ekspluateerimisega enamuse poolt.

Parim asi rahvale. Võtame näiteks Tõehetke-Lilitina tuntud 21-aastase Lilit Kaareti – mida me temast teame, kes ta selline on?

Enda sõnul on ta tantsusõltlane, kes armastab pidutseda varaste hommikutundideni. Veel talvel oli tal soovunelm saada ilmatüdrukuks. Enne kuulsaks saamist mullu sügisel «Tõehetke» saates oli ta esinenud Playboy jänkuna.

Selle aasta jaanuaris võttis ta end Playboys paljaks, lisaks esineb ta portaalis Toptop alasti uudiste lugejana. Kevadel jõudis lõpuks suurele ekraanile, tõsielusarja «Unistuste printsess». «Mulle meeldib tähelepanu, ma olen sellega harjunud,» on Lilit kuulutanud.

Tema viimaste kuude tormilisse ellu mahub ka lahutus mehest – ja parem ongi, et lahutas, sest vaba ja vallatu erutab publikut rohkem kui töine ja tõsine. Tema egotsentriliste elusündmuste virvarris tikub juba ununema, et ta on ka ema – ja parem ongi, et ununeb, sest väike tütar segaks tal Eesti avalikus elus 24/7 avaliku tegelase rolli täita.

Oma nooruse, tagasihoidliku hariduse, kerglase elustiili ja tühiste elusihtidega on Tõehetke-Lilit parim asi, mis masust muserdatud rahvale verbaalseks söödaks ja mentaalseks mõnuks on ette sattunud. Peaaegu nagu deus ex machina.

«Tõehetke-Lilit on kuum kaup,» kirjutab Anu Saagim Elu24-s, ja on võimatu mitte tajuda seda naudingut, mida suurelt areenilt internetiportaali taandunud endine rahva hullutaja tema jälgedes abitult astuda püüdva blondiini üle itsitades saab. «Lilit: osta maja, saad mind kauba peale!» kuulutab Saagimi kirjatüki pealkiri, ja on tunda, kuidas õnnis surin seepeale läbi autori ihu jookseb.

Matrossovlik ohverdus. Seda kõike ei tunne ainult Saagim. Seda tunnevad ka need kümned tuhanded, kes tema kirjutatud Liliti-uudist neelavad, ja need sajad, kes oma õelad kommentaarid uudise alla postitavad. Nood tunnevad seejuures, kuidas südamesse, kehasse ja mõistusse kogunenud pinged lõpuks valla pääsevad ning pitsitavat ängistust leevendavad.

Nõndamoodi on mõistetav, miks viskuvad matrossovlikult avalikkuse dzotile just need, kellest jääks järele ümmargune, lausa nähtamatu null, kui neilt kõmu-, klatši- ja seltskonnatähekese tiitel ära võtta.

Aga selleks, et tunda end vähegi väärtuslikuna – ja väärtuse mõõdupuuks on püsimine kõige padukollasema meedia huviorbiidis –, on nad sunnitud (oeh, seda on siin valus öelda) end üha rohkem madaldama. Sest kui teatasid üleeile kõigile oma igatsusest, et rinnad võiks suuremad olla, ja pihtisid eile, et armastad raamatuid lugeda alasti, siis homme... mida küll pakkuda endast homme?

Noored püünele pürgijad ilmselt usuvad oma lapsemeelsuses, et pääsevad inimeste südamesse ja kinnistuvad nende meeltesse. Lõppude lõpuks, nad on ju kuulsad, ja kuulsusi ikka armastatakse; ehkki vihatakse ka, aga seda ju inimlikust kadedusest.

Ent kuidas staarihakatised ka ei pinguta – mäletate Liis Lassi karjumist, et edaspidi peab temast kirjutama ainult neid asju, mida tema tahab? –, meedia ega inimmasside üle pole neil võimalik kontrolli saada. Ürgsed mehhanismid ja seaduspärasused töötavad oma vääramatu jõuga.

Ja reegel on see, et ükskõik kes end asja ees teist taga nähtavale upitab või upitada laseb, kistakse sealt varem või hiljem alla, mõnuga, ning hävitatakse kõige halastamatumal moel.
Sest uutele ülestrügijatele tuleb ju ruumi teha. Rahva isu end lihtsameelseid välja naerdes elus ja tujus hoida on lõputu.