Profifotograaf Filippo Caroti: Eestisse kolimine oli väga hea otsus!

21 kommentaar
Profifotograaf Filippo Caroti: Eestisse kolimine oli väga hea otsus!

Itaalias sündinud fotograaf Filippo Caroti (35) töid võib imetleda kõikvõimalikes ajakirjades, kataloogides ja kampaaniates. Tema klientide nimistus on sellised firmad nagu näiteks Swedbank, Stockmann, Air Canada, Baltman, Kaubamaja, Monton, Playboy, Chic Today jpt. Filipo on pildistanud ka mitmeid kauneid fotosid Buduaari ajakirja jaoks. Teame Filippo Caroti suurepäraseid töid, kuid kes on ta ise?
 

Itaalias sündinud fotograaf Filippo Caroti (35) töid võib imetleda kõikvõimalikes ajakirjades, kataloogides ja kampaaniates. Tema klientide nimistus on sellised firmad nagu näiteks Swedbank, Stockmann, Air Canada, Baltman, Kaubamaja, Monton, Playboy, Chic Today jpt. Filipo on pildistanud ka mitmeid kauneid fotosid Buduaari ajakirja jaoks. Teame Filippo Caroti suurepäraseid töid, kuid kes on ta ise?

Roomas sündinud Filippo sattus esimest korda Tallinnasse 2001. aastal koos oma fotoka Leicaga ning sõitis edasi Leeduni välja. “Kuid ühe teise reisi ajal kohtasin ma siin Oksana Tanditit, kelle disainid mulle väga meeldisid. Fotograaf Indrek Arula tegi mulle ettepaneku koostööd teha 2005. aasta fotonäituse jaoks ning pärast seda avastasingi, kui super on Tallinnas moefotosid pildistada, sest ümberringi on nii palju andekaid ja pühendunud inimesi. Arvestades seda, et siin on lai valik kauneid moemodelle ning palju ilusaid võttekohti, siis peale aastat siin töötamist otsustasingi ma Tallinnasse kolida, mis oli väga hea otsus!” rõõmustab Filippo. Kuid Tallinn pole ainus koht, kus ta töötab. Ta jagab ennast Londoni, Milaano ning Tallinna vahel, kus ta ka oma stuudiot omab.

Filippo hakkas fotograafiaga tegelema pärast ühe neiu kohtamist, keda ta lihtsalt pidi jäädvustama. “Oma kooliaastatel pühendusin ma tegelikult hoopis muusikale, kuni mitmeid aastaid hiljem kohtasin ühte tütarlast nimega B. Ta elas justkui pilve peal – ta unistas pidevalt ja vaimustus kunstist. Ma armusin temasse ja see ajendas ka mind teda pildistama. Ta nautis seda ning mulle meeldis omakorda see, et see talle meeldis. Pärast seda jätkasingi fotografeerimist kui juba vajadust – ma tundsin, et see oli justkui minu vabadus. Arvan, et ta päästis mind elamast nagu robot,” jutustab Filippo oma kire avastamisest.

Enim meeldib Filippole jäädvustada moefotosid. “Moefotos on kõige olulisem meeleolu, mitte konkreetne toode, sest inimesel peab tekkima see tunne, et ta tahab seda toodet, mida iganes reklaamitakse. Pildid annavad inimesele justkui vihje millestki, mida ta ihaldab ja millest ta tahaks osa olla. Seda arvestades ei ole moefotol piire ning seda võib pildistada kuidas iganes mingit meeleolu tajud – isegi kui see on segane, ennekuulmatu või ebamoraalne. Ikka leiad sa inimesi, kes samastuvad sellega. See on põhimõtteliselt sama, mis toimub ka mujal kunstis või teatris, sest moefotograafia on tegelikult samuti ebatõenäolisuse avaldus. See, mida esitatakse, ei pea päriselt olemas olema. See võib olla, aga samas ka mitte. Seepärast pole ka kellelgi õigust ei moraalselt ega sotsiaalselt mõista kohut moefotograafia üle, nagu ka ei mõisteta kunsti üle kohut. Ainus hinnang, mida moefotole anda võib, on – on see ilus või kole? Kas mulle meeldib see meeleolu või mitte? Seepärast käsitlen ma moefotograafiat justkui unistamise tagajärge,” seletab ta.

Nende kolme aasta jooksul, mis Filippo Eestis elanud on, on tal olnud võimalus pildistada kõige ilusaimaid ja ka ülemaailmselt edukaid modelle nagu näiteks Claudia Meriküla, Olga Serova, Kelli Lumi, Maria Port, Hanna Paat, Carolina Bergstein jpt. “Ajakirja Avenüü kõrgajal sain ülesandeks fotografeerida 18-leheküljelise portfolio 14 Eesti kõige edukamast modellist. See oli väga hea kogemus ning ühtlasi osutus see ka üheks bestselleriks,” meenutab ta.

Kui Filippo peaks tooma välja, milline on vahe tavainimese ja modelli pildistamisel, siis nendib ta, et kui välja arvata “photoshop”, siis on ka modellid tegelikult ju tavalised inimesed. “Modelle valitakse projektide jaoks nagu näitlejaid filmidesse. Tavaliselt põhineb valik mingitel kindlatel omadustel ning seda arvestades ei saa öelda, et on olemas terminid hea või halb modell, vaid lihtsalt, kas modell sobib konkreetse projekti jaoks või mitte. Modell on vajalik “tööriist” ja inspiratsiooniallikas üheskoos. Modell esitab moes erinevaid rolle, on näiteks kummituslikult kerge või hoopis etendab  ta armukese rolli – peaasi, et nende sensuaalsus ja erootika jääks justkui hologrammina muuseumiklaasi taha. Kunstnikul võib olla ka oma muusa, kelle välimus ja suhtumine lihtsalt avavad inspiratsiooni lukud ning kunstnik loob tänu temale oma unistuste moe. Minuga juhtus see Carolina Bergsteini ja Claudia Merikülaga, kellega ma suutsin luua võimalikult unistusliku ja kättesaamatu visiooni,” räägib Filippo oma kogemustest modellidega.

Kuigi enamus aega teeb Filippo moefotosid, on teiseks kireks tal loodusfotograafia. “Armastan seda tühjuse ja üksinduse unelmat, millest moefotograafia mul unistada laseb, ning ma hea meelega uuriksin seda veelgi. Mulle meeldib end kaotada n-ö avatud ruumidesse, sest see dimensioon sobib mu instinktidega ning seepärast on maastike pildistamine ka üks mu kirgi. Kohad nagu Island, Alaska, Maroko on need, kus olen muredest vaba ning need justkui laiendavad mu hinge. Iga kord, kui olen suurtel avatud maastikel, tunnen, kuidas need kaugendavad mind sellest tühjast maailmavaatest, millega ma tänu hektilisele kommertslikule ühiskonnale harjunud olen. Hea meelega pühenduksin ühel päeval hoopis loodusfotograafiale justkui ringi lõpetuseks. Kaoksin kuhugi, näiteks Patagooniasse või Himaalajasse, ning mu kaamera oleks ainult side meie kauni tsiviliseeritud maailmaga,” jutustab ta oma unistustest.

Eestis on Filippol olnud juba kolm näitust koostööna, millest viimane oli aasta tagasi. “See oli näitus “Butterflies” koostöös Oksana Tanditiga Botaanikaaia uues paviljonis. Hetkel töötan ka koos Liisi Eesmaaga ühe projekti kallal, mille ajutine nimi on “The Black Queens”. See on n-ö minu uurimus häbi piiridest, kus alastus kaob uhkusesse ja moodi.” Oma suurimaks saavutuseks peab Filippo seda, et ta tulemused on olnud järjepidevad. “Alguses tuleb võib-olla tuhandest pildist üks või kaks head fotot. See võtab aega, kannatlikkust ning tee sinna on valuline, sest tihti tuleb teha üks samm edasi ja kaks tagasi, enne kui sa jõuad kuhugi. Eksiarvamus on, et digitaalne fotograafia aitab seda teed rutem läbida.” Profifotograafil on siiski vahel ette tulnud ka täiesti ootamatuid olukordi. “Üks meeldejäävamaid võtteid oli Baltmani S/S 2009 reklaamikampaania pildistamine, mis oli n-ö “ménage-à-trois” – üks mees ja kaks naist. Algul oli klient selle idee suhtes veidi kahtlasel seisukohal, kuid ma teadsin, mida tahan ning olin kindel, et see ka õnnestub. Ettevõtmine ise oli justkui äparduste rada, sest see toimus päev pärast suurt lumesadu 2008. aastal. Tallinna lennujaam oli suletud ning kaks modelli jäid seepärast Riia lennujaama. Õnneks viimasel minutil nad jõudsid Tallinna, kuid lisaks sellele olin ma ka väga haige. Kokkuvõttes läks kõik kenasti ning ka klient jäi väga rahule!” räägib Filippo ühest pingelisest juhtumist.

Lisaks fotograafiale naudib Filippo ka muud kunsti. “Ma olen väga huvitatud kunsti erinevatest aspektidest. Pildistamine on justkui pideva õppimisprotsessi tipp – neelan tükikese reaalsust, et liikuda asjade pinnapealsusest sügavamale. Mulle meeldib ka väga lugeda, muuseume külastada, jalutada, inimesi jälgida ja väga erinevat muusikat kuulata, klassikalisest kuni progressiivse rokini.”

Tene Sommer