Psühholoog Voldemar Kolga: internetikiusamine teeb inimese tundetuks robotiks

18 kommentaari
Psühholoog Voldemar Kolga: internetikiusamine teeb inimese tundetuks robotiks

Voldemar Kolga on üks tuntumatest eesti psühholoogidest, ta on Akadeemia Nord isiksuse-ja arengupsühholoogia instituudi korraline professor ning psühholoogia-ja kommunikatsiooniteaduskonna dekaan. Buduaar rääkis psühholoogiga keerulistel ning rasketel teemadel nagu seda on masendus ning internetikiusamine.

Voldemar Kolga on üks tuntumatest Eesti psühholoogidest. Ta on Akadeemia Nord isiksuse-ja arengupsühholoogia instituudi korraline professor ning psühholoogia-ja kommunikatsiooniteaduskonna dekaan. Buduaar rääkis psühholoogiga keerulistel ning rasketel teemadel nagu seda on masendus ning internetikiusamine.

Mida ütleksite inimeste kohta, kes kirjutavad internetiavarustes halbu kommentaare teiste kohta?
Halvasti ütlemine ja kiusamine on inimlik tegevus, kiusamise tunnuseid võib leida juba imikul, kes oma nutuga kutsub vanemaid. Üheks selle põhjuseks loetakse tähelepanuvajadust, lapse nutt ei pruugi viidata kehalisele vajadusele, vaid suhtlemisvajadusele. Kiusamist hakatakse teadlikumalt õppima koolis, mis ongi kiusamise lavaks. Seal tekivad stabiilsed kiusajad ja kiusatavad. Koolikiusamisega puutuvad kokku nii õpilased, lapsevanemad kui ka õpetajad.

Peagi taipab kiusaja, et internet on suurepärane vahend arendamaks oma oskusi. Asi on selles, et tavakiusamist võib takistada kaastunde tekkimine kiusatava suhtes. Alates sellest, kui ohver hakkab tuntavalt reageerima, näiteks nutma, mis võib katkestada kiusamise. Hoopis teine asi on internetis, kus saad jääda anonüümseks, vägivald ongi tavaliselt anonüümne. Massiivse kiusamise eelduseks on de-humaniseerimine, vägivalla ohvrilt võetakse ära inimlikud omadused. Nii ei nähta internetis, et sõimuobjekt on kõigi inimlike omadustega indiviid, kes võib vihastuda ning olla kergesti haavatav. Kiusatav jäetakse ilma inimese kvaliteedist, tast saab lihtsalt materiaalne objekt, mida võib jalaga togida.

Kui sõimatavast on tehtud asi, siis saab selle kallal vägivallatseda, kuna asi ei saa vastu hakata. Nii on kerge rahuldada oma võimuiha, vajadust suruda teist maha ning tunda end tähelepanu keskpunktis. Kokkuvõttes võib nentida, et küberkiusamine erinevates vormides ei ole mäng, vaid tõsine asi. Internetikiusamine teeb inimese tundetuks robotiks, asjadeks, mis ei olegi enam hingelised olendid. Zombide levik on ohtlik nähtus, millega tuleb tegelda.

Praegusel pimedal ajal tabab mitmeid inimesi sügismasendus, aga kas see ikka on MASENDUS? Kuidas saada aru, et sa oled masenduses? Mis vahe on näiteks depressioonil ning masendusel?
Võiks küsida, miks inimene üldse tahab teada, kas ta on masenduses või mitte. Kindlasti pole see niisama tunnetushuvi, vaid praktiline, et teada, mida ette võtta sellest väljatulemiseks. Tihtipeale kasutatakse depressiooni ja masenduse mõisteid sünonüümidena, mis pole aga päris täpne. Masendus viitab tundmustele, depressioon on aga meeleolu häire, millega võib kaasneda tunnetuse, käitumise, isegi eluhoiakute ja eluväärtuste muutusi. Depressiooni süvenemisel võib välja kujuneda pessimistlik maailmavaade, süü-ja väärtusetusetunne ning madal enesehinnang. Masendus on depressiooni keskne tunnus, mis väljendub eelkõige energia, elujanu ja rõõmu kadumises ning apaatias. Söögiisu ja unehäired on samuti iseloomulikud depressioonile, mainimata ei saa jätta ka, et inimene ei olegi nii õppimisvõimeline nagu võiks arvata. Igal aastal novembris kerkib üles sügismasenduse teema, majandussurutis jätab paljud kodud poolpimedaks, seega võib öelda, et majandussurutis suurendab psüühilist surutist. 

Kuidas depressiooniga toime tulla?
Depressioonivastane võitlus on väga raske, sellele viitab häire laialdane levik, eriti läänemaailmas. Iga kümnenda ameeriklase jaoks pole depressioon tundmatu meeluoluhäire, Prozacist sai superstaar rohtude seas, mis ravib depressiooni. Psühholoogina ei tahaks ma minna arstide maale, vaid viidata depressiooni tekke psühholoogilisele mehhanismile, mis puudutab just otseselt naisi.

Mis on ruminatsioon ning keda see kõige enam puudutab?
Uurimused näitavad, et naistel esineb meestest tunduvalt sagedamini passiivset, endale suunatud vastureaktsiooni halvale meeleolule. Seda nimetatakse ruminatsiooniks ehk “mäletsemiseks”. Hakatakse „mäletsema” oma negatiivseid mõtteid (ma olen põhjas, rusutud, kas tõusen kunagi jalule, jne) ega võeta midagi ette. Yale´i Ülikooli psühholoogiaprofessor Susan Nolen-Hoeksema näitas, et naised pühendavad enam aega oma emotsioonidega toimetulemiseks, mehed vähem. Tema arvates tulenevad naiste ja meeste erinevused laias laastus kultuurist. Naised tunnevad, et negatiivsed emotsioonid nagu kurbus, hirm ja viha on raskelt kontrollitavad, nad ei oska midagi nendega peale hakata. Just need raskelt kontrollitavad tunded panevadki naisi „mäletsema”, ehk püütakse leida väljapääsu raskest olukorrast, ilma et midagi reaalselt ette võetaks.

Naistele on hästi teada (meestele vähem), et nad võtavad enda peale vastutuse, et  paarisuhe hästi toimiks ning säiliks. Vastutuse võtmine on aga suuresti jällegi seotud ruminatsiooniga, näiteks: „Mõtlen kogu aeg, mida teha, et oleksin ilusam, et sellega meest enda kõrval hoida“. Naistel on kalduvus panustada tugevasti paarisuhtesse, mida see ka ei maksaks neile, sellest võibki kergesti tekkida depressioon.

Mida soovitab Susan Nolen-Hoeksema, et lõhkuda ruminatsiooni tsükkel?
• Tuleb teha väikseid  samme, hakata probleeme lahendama. Minna näiteks võõrkeele või maalimise kursustele. Hakata tegutsema, vähem mõtlema oma musti mõtteid.
• Muuta hinnanguid negatiivsetele sündmustele ning loobuda kõrgetest hinngutest (ehk mees polegi ärigeenius) .
• Loobuda ebatervetest ja ebarealistlikest eesmärkidest, luua enesehinnnagu uusi allikaid. Näiteks, naistel, kes on ehitanud oma elu ainult perekonna ümber, on suur ruminatsiooni kalle, kuna on pannud oma enesehinnangu ja sotsiaalse toe ühte korvi, oma perekonda.

 

 

Autor: Annika Ülejõe, Buduaar.ee toimetaja