Raamatu „Minu Nepaal“ autor Kaia-Kaire Hunt annab ülevaate sealsest elust. FOTOD!

Eelmine aasta ilmus raamatute „Minu“ sari uus teos: „Minu Nepaal,“ autoriks Kaia-Kaire Hunt. Noor naine, kes ei soovinud elada ette kirjutatud viisil: käia koolis, minna tööle, abielluda, saada lapsi.. . Ta oli kindel, et kusagil on olemas koht, kus meie õnnetunne ei olene kellestki teisest, peale meie enda, tema õnneks ta leidis selle: Nepal! Ta läks sinna vabatahtlikuks, töötamaks lastekodus, kus tegi kõiki töid ning oli ka kohalikus kogukonnahaiglas õde.

Eelmisel aastal ilmus raamatute „Minu“ sarja uus teos: „Minu Nepaal,“ autoriks Kaia-Kaire Hunt. Noor naine, kes ei soovinud elada ette kirjutatud viisil: käia koolis, minna tööle, abielluda, saada lapsi.. . Ta oli kindel, et kusagil on olemas koht, kus meie õnnetunne ei olene kellestki teisest peale meie enda, tema õnneks ta leidis selle: Nepal! Ta läks sinna vabatahtlikuna töötama lastekodus, kus tegi kõiki töid ning oli ka kohalikus kogukonnahaiglas õde.

Kaia-Kaire tunnistab, et on kogu oma teadliku elu iseenda ajagraafikute kohaselt elanud ja pole kunagi kellaajast-kellajani tööl käinud. Nepal aitas Kaia oma vabadust veelgi enam hindama panna, soovides iga sekundit oma ajast ise määrata. „Nepalis elamine aitas mul veelgi paremini mõista, kui väga ma hindan vabadust oma aega ja tegemisi ise määrata. See ei tähenda sugugi, et ma tööd teha ei tahaks või viitsiks – hoopis vastupidi,“ räägib naine.

Nepal osutus saatuse soovil Kaia sihtpaigaks, kuna otsus Eestist lahkuda tuli juba enne kindla sihtkohata. Ta teadis vaid, et soovib minna kaugele Aasiasse, kus saaks oma väikese panusega midagi suurt korda saata. „Oma osa oli juhusel, sest netiotsingusse oma märksõnu toksides tuli vabatahtliku töö esmase valikuna Aasias välja just Nepal. Enne Nepali minekut ei teadnud ma sellest riigist praktiliselt midagi. Ju siis pidi nii minema!“ leiab ta.

Raamatu autor on öelnud, et leidis Nepalist mitmeid olulisi inimesi, õpetajaid, ta avastas jooga, tiibeti meditsiini, kuid mida veel? Ei saa olla ju see kõik, mida pakkus Himaalaja muinasjutt... „Leidsin oma hingerahu, oma sisemise mina, julguse end kuulata – arenesin nende aastatega väga palju, ja nüüdki seal käies tunnen alati, kui palju see maa mulle annab. Ma leidsin seal ka häid sõpru ja mõttekaaslasi, ja mitte ainult nepaallaste hulgas.“ Mõnede Euroopast pärit inimestega käib ta siiani suhteliselt tihedalt läbi ning külastavad üksteist. „Ma leidsin oskuse hinnata seda, mis mul olemas on ja olla õnnelik igal hetkel, seadmata selleks tingimusi,“ jutustab naine.

Sellest on alles nädal tagasi, kui Kaia saabus Nepalist, seoses oma sealoleva lastekoduprojektiga. Kui kaua kavatseb ta Eesti-Nepali vahel reisimist jätkata? „Ilmselt käin ma seal niikaua, kuni meie lastekoduprojekt sellisel kujul läbi saab – kui lapsed saavad piisavalt suureks, et hakata elama iseseisvat elu. Ma armastan Eestit, aga armastan ka paljusid teisi riike,“ põhjendab ta pidevat reisimishuvi. Ta tunnistab, et Eesti jääb alati koduks, aga see ei takista tulevikus mujal õppimist või töötamist. „Rändamispalavikuga korra juba nakatununa ei ole sellest lihtne enam pääseda!“

Tihtipeale pärast puhkust tulles tagasi külma Eestisse, tekivad nii mõnelgi inimesel sünged mõtted, igatsus eemaloldud aja ning kohtade järgi. Samuti on ka Kaia-Kairega, tema esimesed nädalad on tagasi tulles kõige raskemad. „Püüan siis hoida rohkem omaette, rahvarohkeid kohti väldin ja üritan ka kõrvale hoida küllakutsetest, kus soovitakse, et ma oma reisist räägiksin ja pilte näitaksin. Tagasi tulles on alati raske aru saada, miks kõigil on kiire, miks inimesed on õnnetute või tülpinud nägudega, miks kõik on nii hall.“

Võrreldes nüüd Eesti ning Nepali elu, ei ole sealse igapäevaelu kirjelduseks sõna „majanduskriis“ Kaie sõnul kindlasti kohane. „Pigem on kohalik elu mõjutatud kohalike loodusolude ja poliitilise situatsiooni tõttu. Mina olen püüdnud oma sealset elu kohandada vastavalt sellele, milline on nende tavaline päevakava,“ teab ta rääkida. Kohalike hommik algab juba kella 6 paiku hommikusöögiga, mis tähendab musta tee joomist, mille kõrvale krõmpsutatakse küpsiseid. „Lapsed teevad koolitöid kuni üheksani, mil on lõunasöögiaeg ja siis minnakse kooli. Kool lõppeb kella nelja paiku ja õhtusöögiaeg on kuus või seitse. Põllumehed ja ehitajad toimetavad vastavalt aastaaegadele ja vajadusele.“ Samuti võetakse igal võimalikul hetkel aeg maha, et lihtsalt teed juua. „Meie jaoks küllalti harjumatu tegevus,“ leiab Kaia.

Vaba aeg on Nepalis ka teistmoodi defineeritud, kuna seal ei eksisteeri säärast töötamise mõistet nagu meil. „Sellist asja nagu vaba aeg tegelikult Nepalis väga ei defineeritagi. Muidu võiks muutuda murelikuks, sest suurel osal rahvastikust on pidevalt liiga palju vaba aega.“

Kõige enam igatsebki raamatu autor taga Nepali ühiskonda, seda kerget minnalaskmismeeleolu, mis muudab mitmed probleemid tühisteks. „Igatsen positiivsust ja optimismi, heatahtlikkust ja vembukust.“ Lisaks kõigele eelnevale tunnistab ta, et igatseb isegi kohalikku sööki (riis ja läätsesupp). „Igatsen mitmeid inimesi ja seda meie ühist kambavaimu oma lastekoduprojekti elluviimisel. Igatsen neid hunnituid mägesid ja oma autovaba elu, mis sunnib tegevusi hoopis teistmoodi seadma!“

Kellele soovitaks Kaia-Kaire aga elamist välismaal, sobib see kõigile, mida see annab? „Ma usun, et mujal elamine tuleb kõigile kasuks. Minu esimene Eestist väljas elamine oli Saksamaal keskkooli ajal. Paljud asjad paistavad kaugelt teistmoodi ja mitmed küsimused saavad mujal kergemini vastuse, inimene võib endas leida hoopis uusi tahke. Seega jah – usun, et kasvõi lühiajaline mujal elamine tuleb kõigile kasuks. Peljata pole selles midagi!“